Eesti vabariik on de jure 108 aastane. De facto on Eesti vabariiki olnud aastatel 1918-1940 ja 1991-2026, vastavalt 22 ja 35 aastat, kokku 57 aastat.

Selles eas inimene võiks juba üht-teist teada ja osata, 108 aastasest rääkimata. Teaduse ja tehnoloogia areng on selle ajaga tuntav. 100 aasta vanuseid Wõru Teatajaid sirvides on meie elu ja olu aga üsna sarnased. Inimloomus pole selle ajaga muutunud.

51 aastane okupatsioon pole ka inimeas poisike. Sellesse aega jääb sõda, küüditamised, kaotused, kannatused. On keda mälestada, mida mäletada.

Iseseivuse taastamisest on kuraditosina jagu aastaid rohkem vaba Eestit olnud kui esimest korda meile aega anti. On mille eest tänulik olla. On neid kellele tänulik olla.

Neid, kel jagus usku ja lootust lootusetul ajal. Neid, kes vaba Eesti on raske tööga ja vaheda mõistusega uuesti üles ehitanud. Mõlemal ajal kannatanuid, tervise ja elu hinnaga.

Sügav kummardus ja südamlik tänu lahkunutele ja elavatele. Tänu kõigile, kes te oma südames tunnete, mille eest.

Mure annab rõõmule mõôdu. Rõõm laseb rinnal paisuda, südamel tuksuda, meelel avarduda, hingel heliseda. Mida suurem mure, seda vähemast oskame rõõmu tunda ja vastupidi.

Eestlastele on kodu ja isamaa kallid. Järjest raskem on mõista, miks meie suurimad rahuagsed rõhujad on meie üle seatud ja säetud kaasmaalased.

Mõisaaja orjuse ajal oli eestlasest kubjas see, kes viis saksast valitseja käsud karmlt ellu. Tõestamisvajadusest. Enda positsiooni säilitamiseks ja saksale lojaalsuse näitamiseks olid kupjad sageli rangemad kui mõisnik ise.

Omainimese tehtud ülekohus ja karistus tundus talupojale alati valusam ning reetlikum kui võõra ja kauge isanda oma.

Sama muster kordus nõukogude Eestis kommunistide valitsemise aljal. Sama muster kordub kaasajal kui võõraid ideoloogiaid ja kaugeid kombeid meile peale sunnitakse ja nende elluviimiseks meid maksukoorma alla surutakse.

Regulatsioone on palju juurde tehtud, vabadusi vähemaks vōetud, valitud ja seatud kaasmaalaste poolt. Neil hetkedel kui lained üle pea löövad, kipubki ununema, et oleme vabad, vabal maal.

Võru on 242 aastane.

Võib kindlalt ütelda, et praegusel kujul, selles asukohas, sellise nimega, sellise ajalooga, selliste asutajatega, selliste esivanematega, selliste elanikega linna nagu Võru praegu on, olemas ei oleks kui poleks sakslasi kes Liivimaa 13. sajandil vallutasid, Kirumpääle linnuse rajasid, Võru asutasid ja asustasid.

Kas pole huvitav küsimus, kas meie ise oleksime pragusel kujul olemas kui poleks Eesti vallutajaid? Meis kõigis on võõrast verd, ka kõigis neis kelle esivanemad olid esimestena võõrad sel maal.

Kas suudame olla targad ja valida targalt. Kas julgeme ahnusele, kavalusele, laiskusele ja rumalusele vastu hakata kui see tuleb meie seest, meie seast, mitte väljast? Kui see on meie suurim vaenlane meie püsimise ja kestlikkuse teel.

Oma pere, kodu ja kodumaa on meile hingerahu andjad, meie kandjad, edasiandjad, sel maal, selles linnas ,riigis ja keeles.

Palju õnne sünnipäevaks Võru ja Eesti!

Palju õnne meile kõigile!