ARVAMUS

Väikeste maakondade ja nende bussiliikluse teema ei ole pelgalt transpordikorralduslik küsimus, vaid peegel, mis näitab, kuidas riik oma äärealadel elavaid inimesi väärtustab. Hiljuti kirgi kütnud ministri ütlus, et väikestes piirkondades on bussid tühjad ja seda „luksust” ei pea pealinlased kinni maksma, lõikas valusalt paljude inimeste õiglustundesse. See ei olnud lihtsalt kohatu sõnakasutus, vaid sügavam hoiak, mis seab küsimärgi alla regionaalse võrdsuse ja solidaarsuse mõtte.

Möödunud aasta lõpus tuli otsus, et T pilet sulgeb piletikassad mitmel pool Eestis, sealhulgas Võrus. Toona küsiti õigustatult: mis edasi? Ametlik selgitus oli, et füüsilisi piletiostjaid on vähe ja kõik asjad, sealhulgas piletiost, aetakse niikuinii internetis. Paberil kõlab see ratsionaalselt, sest digitaliseerimine on odavam, kiirem ja tulevikukindlam. Kuid tegelikkus on alati keerulisem.

Just need otsused haavasid kõige haavatavamaid. Neid, kellel ei ole nutitelefoni ja arvutit. Neid, kellel ei ole lapsi, lapselapsi või naabreid, kes oskaksid ja tahaksid iga kord appi tulla. Neid, kelle jaoks bussipilet ei ole pelgalt toode äpis, vaid füüsiline paber ja reaalne inimene klaasi taga, kellelt saab küsida: „Kas see buss ikka peatub seal?” või „Kas mul on õige pilet?”

Nüüdseks on selge, et Võrus jääb bussijaam ühes piletikassaga avatuks ja pileteid saab sealt endiselt soetada. Esmapilgul tundub see nagu võit, sest justkui oleks mõistus koju tulnud. Aga kas see on tegelik pääsemine? Ja kelle jaoks? Kas nende olematu protsendi ostjate jaoks, nagu kriitikud ütlevad?    Samas kerkib õigustatud küsimus: kes maksab töötasusid inimestele, kes on kassades pikad päevad? On lihtne öelda, et „see on ebaefektiivne”, aga palju raskem on mõõta selle kulu sotsiaalset hinda. Kui inimene jääb bussita, sest ta ei oska või ei saa piletit osta, kas me siis võidame kokkuhoius või kaotame hiljem tervishoius, sotsiaalabis ja kogukonna sidususes?

Kuidas üldse toimida väikestes paikades, kus vajadused on suuremad, aga võimalused palju kasinamad? Siin ei saa lahenduseks olla must-valge loogika, sest sageli vajame hoopis vahepealseid lahendusi.

Võru piletikassa lahtijäämine ei ole lõplik lahendus, vaid ajapikendus. See annab võimaluse mõelda, katsetada ja arutada, kuidas edasi ja kas on midagi, mis toetaks piletikassat selle eksisteerimises.