ARVAMUS

Uued kohalikud valitsejad on äsja ametisse astunud. Valimiskampaaniad on läbi saanud, loosungid kokku rullitud ning nüüd algab päris töö. Just siin, selles vaikses üleminekuhetkes tasub küsida: kas ja kui palju me valijatena üldse mõtlesime sellele, milline on kohaliku omavalitsuse roll kriisiolukorras? Kas me hindasime kandidaate ka selle järgi, kas nad suudaksid juhtida siis, kui olud pole enam soodsad, vaid hoopis ähvardavad?

Sageli kipume kohalikke valimisi käsitlema argiste teemade kaudu, milleks on teede korrashoid, koolimajad, kultuurisündmused …Need on olulised ja nähtavad, need puudutavad igapäevaelu, kuid kriis ei küsi, kas kergliiklustee sai valmis. Kriisi ajal muutub määravaks see, kas omavalitsus suudab tagada elutähtsad teenused, hoida toimimas hariduse, side ja taristu ning anda inimestele kindlustunde, et elu ei kuku kokku ka siis, kui välised olud on äärmuslikud.

Just kohalik omavalitsus on see, kes peab sõjaolukorras, ulatusliku elektrikatkestuse, küberrünnaku või muu suure kriisi ajal olema esmane tugisammas. Lapsed peavad saama jätkuvalt kooliharidust, olgu või kohandatud kujul. Vesi peab jooksma, info peab liikuma ja abivajajad ei tohi jääda nähtamatuks. Need ei ole abstraktsed riiklikud ülesanded, vaid väga konkreetsed kohaliku tasandi vastutused.

Tõsi on see, et väljaspool kriisi on juhtimine üsna lihtne. Kui raha on olemas, eelarve tasakaalus ja väliskeskkond soodne, ei ole konti murdev juhtida riiki, valda või ka ettevõtet. Hästi toimiv süsteem kannab juhi läbi ka siis, kui otsused pole alati täiuslikud. Kriis rebib aga süsteemist välja nõrgad lülid. Kui mõni oluline funktsioon on alarahastatud, planeerimata või sootuks olematu, kisub asi kiiresti jamaks.

Kui paljud valla- ja linnajuhid, kes nüüd nelja-aastast ametiaega vastu võtavad, mõtlesid sellele, et nad vastutavad mitte ainult hea ilma poliitika eest, vaid ka halva ilma juhtimise eest?

Sama küsimus kehtib ka valijatele. Kas me küsisime kandidaatide käest, kuidas nad näevad omavalitsuse rolli kriisiolukorras? Kas neil on kogemust, meeskonda ja arusaama, et turvalisus ja vastupidavus algavad kohalikult tasandilt? Või lasime end taas uinutada lubadustest, mis kehtivad ainult rahuajal?

Eestis on kelmused muutunud justkui pidevaks taustamüraks, umbes sama tavapäraseks ja häirivaks nähtuseks nagu sõjahäire Ukrainas 20 kilomeetri kaugusel rindest, mida kohalikud enam ei pane tähelegi. Kuigi pettused pole võrreldavad sõjategevusega, on nende mõju meie argielule siiski märkimisväärne. Need kulutavad aega, energiat, tähelepanu ja sageli ka raha. Kõige ohtlikum pole isegi mitte kahju ise, vaid tõsiasi, et oleme hakanud kelmustesse suhtuma kui paratamatusse, mis lihtsalt käib tänapäevase elu juurde.

Võrumaa Teataja avalehe võltsingu juhtum on ehe näide sellest, kuidas petturid kasutavad ära meie usaldust ja tuttavaid visuaalseid märke. Nad ei vali vahendeid ega piire. Sobivaks peibutiseks kõlbab isegi hiljuti meie seast lahkunud hinnatud psühhiaatri Anti Liiva foto. Kui eetilisest piirist üleastumise mõõdupuuks on kunagi olnud mingi sisemine pidur, siis praegu seda enam ei eksisteeri, sest kelmid kasutavad kõike, mis töötab.

Veel ohtlikum on aga see, et need võltsingud ei levi üksnes juhuslike postitustena, vaid tasuliste reklaamidena. Petturid ostavad nähtavust samadel platvormidel, millele meie loodame uudiste saamiseks, tööasjus suhtlemiseks või kogukonnatunnetuse hoidmiseks. Sotsiaalmeediagigantidele pole oluline, kust reklaamiraha tuleb, algoritmid eelistavad tasulist sisu ja seetõttu jõuab libareklaam tuhandete inimesteni, enne kui keegi jõuab selle eemaldada.

Kas meid aitab hirm? Ilmselt mitte. Hirm halvab ja loob tunde, et niikuinii pole võimalik end kaitsta. Kas aitab tarkus? Jah, kuid ainult siis, kui see on pidevalt värskendatud ja kõigile kättesaadav. Nüüdisaegsed kelmused ei ole enam pelgalt ebakorrektne kiri murdekeelega või kuninga pärand, mis tuleb kiiresti välja võtta, need on professionaalselt kujundatud, psühholoogiliselt läbitöötatud ja tehnoloogiliselt nutikad lahendused.

Meie kaitsearsenal peab olema sama mitmekesine. Viirusetõrje pole luksus, vaid elementaarne hügieen. Veebiaadressi kontrollimine pole pedantsus, vaid ellujäämisoskus. Kahtlase reklaami raporteerimine ei ole tülikas lisaliigutus, vaid kogukonnakaitse. Ja vanemaealistele info jagamine pole pelgalt soovituslik, vaid see on kohustus igale digiajastu kodanikule.

Kuid üle kõige on vaja taastada hoiak, et kelmused ei ole paratamatus. Kui me ei tohi sõjas muutuda mürale immuunseks, ei tohi me ka pettustesse suhtuda kui normaalnähtustesse. Usaldust ei saa taastada tehnoloogia ega seadused üksi, seda hoiavad inimesed ise.