ARVAMUS

Siim Kallase surmale järgnes Eestis midagi, mis tänapäeval enam eriti ei üllata. Oli neid, kes jätsid endast maha siira ja väärika mälestuse. Oli neid, kes meenutasid tema pikka riigiteed, tema rolli Eesti iseseisvuse taastamise ja ülesehitamise aastatel ning Euroopa poliitikas. Ja oli neid, kes kasutasid surmateadet võimalusena öelda kadunukese kohta kõik, mida nad tema eluajal öelda ei jõudnud ning natuke pealegi. See võib olla meie aja üks kummalisemaid muudatusi.

Surmast teatamine, mis kunagi jõudis aupaklikult ajalehe musta raamiga veergu või koguduse teadetetahvlile, jõuab nüüd Facebooki postitusena otse inimeste telefonidesse. Oli aegu, mil teade kellegi hukkumisest oli nõnda diskreetne ja püha, et seda ei soovitud teatada isegi telefonitsi, rääkimata sotsiaalmeedia seinast. Oleme sisenenud aega, mil mõne minutiga on surnud inimene jälle avalikus ruumis. Tema foto, elulugu, saavutused, ebaõnnestumised ja poliitilised patud on korraga kõigi käsutuses ja kommentaariumisse saab igaüks lisada oma peatüki. Vanasti oli surmal vähemalt üks väga praktiline omadus – see pani inimesed hetkeks vaikima. Mitte tingimata sellepärast, et surnu oleks olnud hea inimene. Mitte isegi sellepärast, et kõik oleksid temast lugu pidanud. Lihtsalt sellepärast, et inimene oli surnud. Vaidlus võis oodata. Nüüd ei pruugi oodata miski. Riik kuulutas 29. augusti Siim Kallase ärasaatmise puhul üleriigiliseks leinapäevaks ja langetab lipud leinalippudeks. See on väga vana komme, väga vana žest. Teisalt võib sama riigi kodanik mõni minut hiljem sotsiaalmeedia kommentaariumis või oma sealsel seinal öelda, mida ta asjast päriselt arvab või ei arva. On täiesti mõistetav, et Kallase suhtes ei olnud kõigil ainult häid tundeid. Aga võib-olla võiks siiski lõppeda mõneks hetkeks vajadus inimene maatasa teha.

Sotsiaalmeedia on toonud meile omamoodi uue võrdsuse, kuhu mahuvad kõik. Isegi surmale ei anta enam viimast sõna. Võib-olla ongi austus surnu vastu vananenud nähtus just nagu surmast teatamine mõnel rohkem aupaklikul ja teistsugusemal moel kui lihtsalt kärgatada sotsiaalmeedia seinal sekka sellele, mida keegi hommikusöögiks sõi või millises treeningklubis treenis. Võib-olla ei pea me enam kedagi austama ainult sellepärast, et ta on surnud. Või siiski peaksime?

Võru sai eelmisel nädalal 242aastaseks. Sünnipäevanädal tõi linna kontserdid, spordi, laadad, tänavatoidu, noorteüritused, linnajooksu, vanatehnika ja loomulikult suure sünnipäevapeo.

Programm oli tõesti mahukas ning linn ise ütles üsna selgelt välja, mida sellelt nädalalt oodati. Seda, et inimesed tuleksid kokku, kohtuksid, naudiksid Võru suve ja tunneksid rõõmu oma linnast. Aga pärast pidu võiksime endalt küsida ühe lihtsa küsimuse: kas selline sünnipäev on ikka päriselt kõigi sünnipäev? Mitte selles mõttes, kas kavas leidus midagi lastele, noortele, eakatele, sportlikele inimestele või kultuurihuvilistele. Küllap leidus. Küsimus on hoopis tundes. Kas iga inimene tunneb, et see pidu on ka tema jaoks? Kas ta tunneb, et talle on uks avatud ja öeldud: tule, sõber, istu meiega lauda? Või jääb õhku tunne, et tegemist on pigem suure etendusega, mida korraldatakse küll rahvale, aga mille keskmes ei pruugi olla rahvas? Üks on pidu, kuhu inimene tuleb lihtsalt sellepärast, et tal on hea meel oma kodulinna üle. Teine on sündmus, millel on nähtav lava, nähtavad tähtsad inimesed, nähtavad saavutused ja nähtav võimalus olla pildil. Suursündmused kipuvad paratamatult seda teist poolt endaga kaasa tooma. Mida suurem lava, seda rohkem leidub neid, kelle jaoks on oluline ka lavale jõuda. Ega selles iseenesest midagi halba ole. Linn peabki ennast näitama. Linnapäevad on võimalus tutvustada Võrut külalistele, anda kohalikele ettevõtjatele tööd, tuua rahvast tänavatele ning pakkuda esinejatele ja tegijatele võimalust ennast näidata. 

Kas sündmus andis inimesele rohkem kui lihtsalt programmi? Kas ta andis talle tunde, et ta kuulub siia? Ühtekuuluvus ei teki sellest, et ühel väljakul on korraga palju inimesi. Rahvamass ei ole veel kogukond. Kogukond tekib siis, kui inimene märkab teist inimest, räägib temaga, tunneb ennast oodatuna ja lahkub peolt teadmisega, et see oli ka tema pidu. Eelmisele nädalale tagasi vaadates võib iga võrukene mõelda, kas ta oli oodatud linna sünnipäevapeole või hoopiski juurelda selle üle, et ta on osake Võrust ning ennast kiita või, vastupidi, noomida selle eest, kui külalislahke võõrustaja ta sel sünnipäevanädalal mujalt tulijatele oli. Võru on linn. Milline? Linnapilt moodustub suuresti sellest tulenevalt, kuidas seda linna tüüritakse, kuid linn ise moodustab terviku üheskoos nendega, kes siin elavad.