ARVAMUS

Viimasel ajal on Balti riikide kodanikud saanud oma elu turvalisuse osas uue õppetunni, sest sõda ei küsi luba, see võib eksida vales õhuruumis ja maanduda sinu koduaia kohal. Ukraina ja Venemaa konflikt, mille mõjusfääri me mugavalt „kusagil mujal” paigutame, on hakanud meie igapäevaellu tungima droonidena mis eksivad siia-sinna ja toovad sõjategevuse ootamatult meie õuele. Segadus, hirm ja küsimused vastutuse kohta ei ole enam teoreetilised, need on käega katsutavad.

Ametkondadel on olemas kõik vajalik jälgimiseks, analüüsimiseks ja vajaduse korral sekkumiseks. Aga reaalsus on karm, sest droonid liiguvad kiiremini kui bürokraatia. Inimene seisab silmitsi olukorraga, kus ta peab ootama, kuni abi kohale jõuab, samal ajal kui oht lendab tema akna all. Selline süsteem on elegantne riigi tasemel, aga elanikule jätab see ainult abituse tunde.

Küsimus, kas kodanikul peaks olema seaduslik õigus neutraliseerida vahetu oht, muutub iga drooni eksimisega järjest teravamaks. See ei ole kutse omavoliks, vaid tunnistus reaalsusest, sest sõda ei küsi luba, see ei hooli piiridest ja ei järgi meie kehtivaid seadusi. Kui järgmine droon satub Eesti või mõne Balti riigi õhuruumi, ei ole enam aega arutada, kes peaks vastutama, tegelik ohutus peab algama inimesele antud võimalusest ja loast, kes on vahetult ohus.

Me soovime elada turvalises riigis, kus sõda on „kusagil mujal”, kuid iga järgmine juhtum tõestab, et turvalisus ei ole kirja pandud kontseptsioon, vaid võime reageerida, kui ähvardus on käega katsutav ja vahetu. Seni, kuni vastutus ja otsustusjõud jäävad ainult ametkondade kätte, võib reaalne oht jõuda inimesteni kiiremini, kui abi kohale jõuab. Ja kui inimesed ei saa kaitsta oma elu ja kodu, jääb lubadus turvalisusest ainult paberile.

On aeg tunnistada, et meie seadused ei tohi jääda lihtsalt teoreetiliseks raamistikuks, vaid peavad kajastama reaalsust, kus droonid võivad hetkega sattuda igaühe koduõuele. Iga uus juhtum peaks kiirendama arutelu selle üle, kuidas tagada kodanike turvalisus olukordades, kus tavalised kaitsemehhanismid ei jõua kohale piisavalt kiiresti.

Turvalisus ei tohi olla luksus. Turvalisus peaks olema võime ning võimalus tegutseda, kui elu, kodu või ümbrus on vahetult ohus.

Viis aastat tagasi tekitasid renditõukerattad väikelinnas rohkem pahameelt kui vaimustust. Need jäeti risti-rästi kõnniteedele, sõideti hooletult ja segati nii jalakäijaid kui ka autojuhte. Nagu ikka uute lahenduste puhul tuli esmalt üle elada harjumise aeg. Ent ajapikku muutus nii kasutajate käitumine kui ka üldine hoiak. Parkimine muutus korrapärasemaks, liikluskultuur paranes ning inimesed õppisid neid „rohelisi kapsausse” mitte ainult taluma, vaid ka taltsutama.

Nüüdseks on tõukerattad saanud osaks linnaruumi loogikast. Need ei ole enam pelgalt meelelahutus, vaid paljude jaoks praktiline liikumisvahend. Seda eriti kevadest sügiseni, kui iga kilomeeter ei nõua autot ega ühistransporti. Väikelinna mõõtkavas tähendab see suuremat paindlikkust, sest tööle, poodi või trenni saab kiiremini ja sageli ka odavamalt. Peale selle on see keskkonnasõbralikum valik, mis aitab vähendada autostumist.

Seda üllatavam on olukord, kus pärast kohanemist ja omaksvõttu jääb rahvas teenusest ilma. Kui omavalitsus ja teenusepakkuja kokkuleppele ei jõua, ei kao vajadus liikumise järele kuhugi. Vastupidi, see võib hoopis võimenduda uues vormis. On üsna tõenäoline, et renditõukerataste kadudes hakkavad inimesed võimaluse korral soetama isiklikke elektritõukerattaid. See on loogiline samm, kuid toob kaasa uued küsimused.

Kui renditeenuse puhul olid kiirused piiratud ja kasutus mingil määral kontrollitud, siis erarattad annavad kasutajale vabaduse ja paraku ka suurema vastutuse. Kiirused võivad olla suuremad, tehniline seisukord ebaühtlane ning järelevalve peaaegu olematu. Seega võib turvalisus hoopis halveneda.

Samas ei saa süüdistada neid, kes otsustavad endale sähko osta. Kui teenust ei ole, leitakse alternatiiv. Renditõukerattad on oma olemuselt kompromiss, need toovad kaasa teatud ebamugavusi, kuid pakuvad ka selget kasu. Eratõukerataste levik võib selle tasakaalu kergesti paigast nihutada.

Väikelinna tugevus on paindlikkus ja kogukondlikkus. Just seetõttu võiks lahendusi otsida koostöös, mitte vastasseisus. Kui teenus on ennast tõestanud ja inimesed selle omaks võtnud, oleks kahju lasta sellel kaduda pelgalt erimeelsuste tõttu. Need esiti võõrkehana tunduvad liikumisvahendid kuuluvad linnaruumi ja on saanud paljude jaoks argisteks tarbeesemeteks.