ARVAMUS

Kas hakkamasaamist saab õppida igaks asjaks? Ja kas inimene saab olla valmis kõigeks, mida elu tema teele veeretab? Need küsimused kerkivad eriti teravalt esile uue aasta alguses, mil antakse lubadusi, koostatakse plaane ja räägitakse üha rohkem valmisolekust kriisideks, ootamatusteks, isegi kõige mustemateks stsenaariumideks. Tundub, et ühiskondlik ideaal on olla igas vanuses tubli, teadlik ja ettevalmistunud. Ometi sõidab elu sageli vahele viisil, mida ei oska uneski ette näha.

Heaks näiteks on ajuvabad liiklusõnnetused, kus rolli mängivad hooletus, üleväsimus või alkohol. Nende puhul tekib paratamatult küsimus: kas sellisteks asjadeks saab üldse valmistuda? Kas on võimalik õppida hakkamasaamist olukordadega, mis sünnivad mõistuse puudumisest? Teoreetiliselt saab õpetada ohutust, vastutust ja tagajärgede mõistmist. Ka praktikat saab nii mõneski mõttes omal nahal järele katsuda, kuid elus eneses ei päästa tihti ükski koolitus ega kampaania olukorras, kus inimene teadlikult reegleid eirab. Siin jooksebki valmisoleku piir.

Sageli tuuakse eeskujuks noorte õpetamine looduses hakkamasaamiseks. Metsalaagrites õpitakse elama mugavusteta, kus pole potte, panne ega pliiti, vahel pole ka sidevahendeid. Õpitakse tegema tuld, leidma vett, ehitama varjualust ja tegema koostööd. Selline õpetus ei valmista ette konkreetseks kriisiks, vaid arendab mõtteviisi, näiteks oskust rahuneda, olukorda hinnata ja olemasolevate vahenditega lahendusi leida. See on hakkamasaamine kõige puhtamal kujul.

Just siin peitub vastus küsimusele, kas saab olla valmistunud kõigeks. Kõigeks mitte. Ent saab õppida paindlikkust ja vastupidavust. Saab harjutada vastutuse võtmist nii enda kui ka äärmise vajaduse korral teiste eest. Metsas õpetatav hakkamasaamine ei tähenda ainult ellujäämist looduses, vaid ka oskust toime tulla ettearvamatusega laiemalt.

Uue aasta algus võib olla hea aeg mitte niivõrd kõigeks valmistumise lubaduste andmiseks, vaid arusaamiseks, et elu jääbki osaliselt kontrollimatuks. Õppida saab mitte kõiki olukordi ette nägema, vaid iseennast tundma. Mõistuse puudumisest sündinud õnnetusi ei saa täielikult ära hoida, kuid mõistuse kasutamist saab ja tuleb õpetada. Ja see on ehk kõige olulisem hakkamasaamise oskus üldse.

Lõppeva aasta enim loetud lood Võrumaa Teatajas moodustavad mitmekesise, ent üllatavalt ühtse pildi elust ühes Eestimaa servas. Need lood ei ole pelgalt klikiedu mõõdik, vaid peegel sellest, mis inimesi kõnetab, ärevaks teeb, kokku toob ja edasi viib. Aastalõpp ongi aeg vaadata sellesse peeglisse ausalt, ilma ilustamata, kuid ka liigse pessimismita, ning küsida: millise kogemuse võtame kaasa uude aastasse?

Aasta algas ja lõppes avaliku ruumi ning koosolemisega. Uusaasta vastuvõtt Võru keskväljakul ja disko Suurel Munamäel näitasid, et ka väikeses paigas on võimalik teha suuri asju, kui leidub eestvedajaid ja usku, et kogukond tuleb kaasa. Sama joont kannavad ka lood koolihoone rekonstrueerimisest Värskas, abipolitseinike tunnustamisest ning spordisaavutustest. Need kõik räägivad pühendumisest, järjepidevusest ja nähtamatust tööst, mis loob turvatunde ja tuleviku.

Samas ei saa mööda vaadata ka tumedamatest toonidest. Liiklussurmad, ootamatud surmajuhtumid ja pettuste ohvrid meenutavad, kui habras on igapäevane kindlustunne. Ka lugu ringiuitavast puumast ei olnud pelgalt eksootiline vahepala, vaid näitas, kui kiiresti levib ärevus ning kui oluline on usaldusväärne info ja rahulik tegutsemine. Turvalisus, olgu see liikluses, rahanduses või avalikus ruumis, oli sel aastal selgelt üks läbivaid teemasid.

Omaette märgilise tähendusega on liitlasvägede kohalolu Reedo linnakus. See tuletab meelde, et Võrumaa ei ole maailmast eraldatud nurgatagune, vaid osa laiemast julgeoleku- ja väärtusruumist. Koos Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevaga joonistub siit välja ajaline sild, sest vabadus ei ole kunagi iseenesestmõistetav, vaid nõuab nii mäletamist kui ka valmisolekut.

Aasta 2025 näitas, et võrumaalasi huvitab elu kogu oma eheduses, nii pidupäevad kui ka argipäev, võidud ja kaotused, rõõm ja mure. Uude aastasse minnes võiksime kaasa võtta sellesama tasakaalu. Hoida alles oskus kokku tulla ja tähistada, aga ka julgus rääkida keerulistest asjadest. Kui suudame uuel aastal olla ühtaegu tähelepanelikud, hoolivad ja tegusad, siis on põhjust uskuda, et järgmise aastalõpu peegel näitab veelgi küpsemat ja tugevamat kogukonda.