ARVAMUS

Väikeste maakondade ja nende bussiliikluse teema ei ole pelgalt transpordikorralduslik küsimus, vaid peegel, mis näitab, kuidas riik oma äärealadel elavaid inimesi väärtustab. Hiljuti kirgi kütnud ministri ütlus, et väikestes piirkondades on bussid tühjad ja seda „luksust” ei pea pealinlased kinni maksma, lõikas valusalt paljude inimeste õiglustundesse. See ei olnud lihtsalt kohatu sõnakasutus, vaid sügavam hoiak, mis seab küsimärgi alla regionaalse võrdsuse ja solidaarsuse mõtte.

Möödunud aasta lõpus tuli otsus, et T pilet sulgeb piletikassad mitmel pool Eestis, sealhulgas Võrus. Toona küsiti õigustatult: mis edasi? Ametlik selgitus oli, et füüsilisi piletiostjaid on vähe ja kõik asjad, sealhulgas piletiost, aetakse niikuinii internetis. Paberil kõlab see ratsionaalselt, sest digitaliseerimine on odavam, kiirem ja tulevikukindlam. Kuid tegelikkus on alati keerulisem.

Just need otsused haavasid kõige haavatavamaid. Neid, kellel ei ole nutitelefoni ja arvutit. Neid, kellel ei ole lapsi, lapselapsi või naabreid, kes oskaksid ja tahaksid iga kord appi tulla. Neid, kelle jaoks bussipilet ei ole pelgalt toode äpis, vaid füüsiline paber ja reaalne inimene klaasi taga, kellelt saab küsida: „Kas see buss ikka peatub seal?” või „Kas mul on õige pilet?”

Nüüdseks on selge, et Võrus jääb bussijaam ühes piletikassaga avatuks ja pileteid saab sealt endiselt soetada. Esmapilgul tundub see nagu võit, sest justkui oleks mõistus koju tulnud. Aga kas see on tegelik pääsemine? Ja kelle jaoks? Kas nende olematu protsendi ostjate jaoks, nagu kriitikud ütlevad?    Samas kerkib õigustatud küsimus: kes maksab töötasusid inimestele, kes on kassades pikad päevad? On lihtne öelda, et „see on ebaefektiivne”, aga palju raskem on mõõta selle kulu sotsiaalset hinda. Kui inimene jääb bussita, sest ta ei oska või ei saa piletit osta, kas me siis võidame kokkuhoius või kaotame hiljem tervishoius, sotsiaalabis ja kogukonna sidususes?

Kuidas üldse toimida väikestes paikades, kus vajadused on suuremad, aga võimalused palju kasinamad? Siin ei saa lahenduseks olla must-valge loogika, sest sageli vajame hoopis vahepealseid lahendusi.

Võru piletikassa lahtijäämine ei ole lõplik lahendus, vaid ajapikendus. See annab võimaluse mõelda, katsetada ja arutada, kuidas edasi ja kas on midagi, mis toetaks piletikassat selle eksisteerimises.

Igal sügisel ja talvel kordub üks ja sama refrään: pime aeg, külm aeg, muserdav aeg. Justkui oleks talv miski paratamatu nuhtlus, mille üle saab vaid kurta ja mis tuleb hambad ristis üle elada.

Räägime valguse puudumisest, libedatest teedest, külmetavatest varvastest ning sellest, kuidas inimesed muutuvad mornimaks ja tõmbuvad endasse. Mõni küsib lausa poolnaljatamisi, kas inimene ei võiks talveks talveunne minna nagu karu, et ärgata alles siis, kui päike jälle kõrgemalt käib ja asfalt aurab. Aga kas talv on tõesti üdini halb? Kas selles aastaajas polegi midagi, mis vääriks märkamist peale hädade ja ebamugavuste? Tõsi on see, et talv seab meile omad piirangud. Tänavad ja teed muutuvad libedaks ning liiklusõnnetuste oht kasvab. Lumekoristus nõuab oma aja, raha ja närvid. Paljud kiruvad, kui hommikul on auto jälle lume all või kui koduuksest väljasaamiseks tuleb esmalt labidas kätte võtta.

Ent juba siin peitub üks talve paradoks, kas või see, et mis ühele on tülikas kohustus, on teisele töö ja sissetulek. Lumekoristus annab leiva paljudele autojuhtidele, teehooldajatele ja tehnikutele. Talv ei seiska ühiskonda, vaid sunnib seda ümber korralduma.

Talv toob endaga kaasa ka talispordi ja liikumisrõõmu, mida ükski teine aastaaeg päriselt ei paku. Suusatamine, uisutamine, kelgutamine. Kui suvel sunnib palavus tihti varju otsima, siis jahedus paneb liikuma, ergutab ja turgutab. Pole juhus, et külma karastav mõju immuunsusele on ammu teada ja mõõdukas talvekülm ei ole vaenlane, vaid liitlane, kui oskame sellega arukalt ümber käia.

Sageli kõlab ka kaebus, et ehitustööd seisavad talvekülma taga. Tõepoolest, tänapäeval peatatakse paljud tööd juba esimeste suuremate miinuskraadidega. Siin meenutatakse nostalgiaga aegu, mil kallurid töötasid ka –37kraadise pakasega ning „miski ei olnud võimatu”. Kuid kas asi oli vaid kangelaslikkuses? Või hoopis selles, et tööohutus ja kvaliteedinõuded olid teised? Tänapäeva pausid ei näita alati laiskust, vaid pigem arusaama, et kõike ei pea tegema iga hinna eest. Talv sunnib meid kohati tempot maha võtma ja vahel on see just see, mida ühiskond vajab.

Võib-olla ei ole probleem mitte talves endas, vaid meie suhtumises sellesse! Kas talv on üdini halb? Vaevalt. Talv on nõudlik, vahel karm, kuid samas aus ja mitmetahuline.