ARVAMUS

Advendiaja algus on traditsiooniliselt olnud hetk, mil maailm näib aeglustuvat. Küünalde süütamine, pikkade õhtute vaikne valgus ja tasapisi süvenev jõulutunne kutsuvad mõtisklema, võtma korraks aja maha ning vaatama tagasi lõppevale aastale. Kuid tänavune advendiaja algus on toonud endaga kaasa hoopis teistsuguse rütmi. Kui tavaliselt räägime selles kontekstis rahust, rahunemisest ja sisemisest soojusest, siis sel korral valitseb ühiskondlikus õhustikus hoopis mõõdukas ärevus, mis ei mahu kuidagi traditsioonilise advendirahu raamidesse.

Kohaliku omavalitsuse valimised on selja taga, tulemused kindlaks tehtud ja nüüd on aeg, mil volikogud kogunevad, et valida uusi esimehi ja aseesimehi, jagada komisjonide juhikohti ning seada paika järgmiste aastate poliitilised suunad. Need protsessid on paratamatult dünaamilised, vahel pingelisedki, sest iga omavalitsus püüab paika panna jõujooned, mis hakkavad kujundama kogukonna elu. Seetõttu tundubki nii nagu iga nelja aasta järel, et aasta viimase kuu harjumuspärane rahu jääb poliitilises maailmas vähemalt korraks tagaplaanile.

Siiski, advendiaeg ei ole ainult ootuse ja rahu aeg, vaid ka uuenduste ja lootuse aeg. Küünalde süütamine ei tähista pelgalt vaikuse saabumist, vaid ka uue valguse sündi. Ning selles mõttes haakuvad poliitilised muutused advendiajaga rohkem, kui esmapilgul tundub. Uue volikogu ametisse astumine on omamoodi joon alla valimistetrallile, justkui raamat, mis pärast pingelist peatükki läheb rahulikumasse, kuid sisukasse lõppu.

Kuigi ametisse nimetamine võib tunduda kui uus algus, on see ühtlasi ka millegi lõpp. Valimiskampaaniad, vaidlused ja avalikud debatid on selleks korraks läbi, ning ka poliitiline maailm saab pöörata pilgu tulevikku.

Aasta lõpp nõuab kokkuvõtteid, aga ka ettevalmistusi tulevikuks. Sama kehtib poliitikas. Kui vana koosseis annab teatepulga üle uuele, siis on see hetk, mil ühtede jaoks lõpeb pikk tööperiood, teiste jaoks aga teekond algab alles. Mõlemad väärivad tähelepanu ja mõtestamist.

Võib-olla ongi tänavuse advendiaja erilisus just selles, et ta tuletab meile meelde: rahu ei pea alati tähendama tegevusetust ja vaikelu. Rahu võib tähendada ka selgust, teadmist, et järgmised sammud on paigas.

Võrumaa elujõud on meile oluline, sest me elame siin. Terve Eesti elujõud on meile oluline, sest anname aru, et meil ei õnnestu paja servas endile rammusamat suppi keeta. Riigijuhte ja -ametnikke loogika ja füüsika aga ei sega. Pidevalt kuuleme meie raha raiskavate kulutuste ilmsikstulekul lubadusi, et hakkame asjaga tegelema, mis esitab iga kord küsimused: mida siiani tehti, millise raha eest, kes vastutab?

Pidevalt kuuleme, kuidas riik on nii õhuke, et kusagilt kokku hoida pole võimalik, ilma et teenused kannataks – sellepärast peamegi makse tõstma ja kannatama. Hoolimata tervisekassa 3500eurostest segistitest (kokku kuus tk, 21 000 euro eest), 80 000eurosest töötajaid motiveerivast suvepäevast, 0,72 miljonit eurot maksvast aasta üürikulust Tallinna kalleimas kõrghoones, üle 200 miljoni eurosest raviteenuste rahastamise puudujäägist või just selle pärast.

Samal ajal on meditsiiniõdede puudus, kui supleme kolmeliikmeliste kiirabibrigaadide luksuses, mida teised, sh jõukamad Euroopa riigid, endile ei luba. Haiglates on ööpäev ringi arstid valves, kiirabibrigaade juhivad õed, aga peale selle on Eestis ööpäev ringi valves veel 13 kiirabibrigaadi, mida juhivad arstid. Ööpäevaringne kiirabivalve tähendab, et vahetustega on hõivatud kokku 58 arsti, kellele kulub ööpäevas lisaks 500 eurot brigaadi kohta, kokku 2,34 miljonit eurot aastas, sest arstid on teadupärast kallim ressurss kui õed.

Samal ajal, kui see lisakulu moodustab „ainult” 1,17 protsenti tervisekassa üle 200miljonilisest puudujäägist ja raisatakse nii arstide kui ka rahalist ressurssi, on Eestis 70 perearstinimistut ilma arstita.

Sotsiaalministril on raskusi ministeeriumi, tervisekassa ja sotsiaalkindlustusameti rahakasutuse puuduste ja puudujäägi sisulistest etteheidetest arusaamisega riigikogus talle umbusalduse avaldamisel. Kriitikale reageerib minister valulikult, õigustuste ja süüdistustega. Samal ajal sünnib ministri kabinetivaikuses kiirabireform, mis sisuliselt midagi paremaks ei tee, vastupidi.

Kelle kahjuks see on, loe lähemalt Lõuna-Eesti haigla juhi Arvi Vase intervjuust Võrumaa Teatajale.

LEH juhi Arvi Vase intervjuu Võrumaa Teatajale: Mis saab Võru kiirabist?