ARVAMUS

Lõuna-Eesti haigla avas hiljuti uhkemad palliatiivravipalatid. Need on moodsad, rahulikud, isegi hubased ruumid, kus inimesed saavad veeta oma kõige hapramad päevad väärikalt ja valuvabamalt. Tehniliselt pole ju midagi enneolematut juhtunud, sest inimesed on alati vajanud hoolt ja lähedust elu lõpul. Ometi tundub, et alles nüüd hakatakse seda vajadust päriselt sõnastama ja nähtavaks tegema.

Tõsi on see, et palliatiivravi pole mingi uus leiutis. Meie vanaemad ja vanaisad on surnud kodus, naabrid ja sugulased on olnud toeks, perearstid on tulnud, kui vaja. Haiglates on aga õendusabi osakondades tehtud „elulõpuravi” juba nii kaua, kui haiglaid üldse on olnud. Eraldi palatid, eraldi meeskond, eraldi nimi, see kõik tundub vahel nagu uus etikett vana sisuga pudelile.

Erinevus on selles, et tänapäeval julgetakse tunnistada, et inimese elu lõpp on omaette teema, mis väärib aega, oskusi ja tähelepanu. Palliatiivravi mõte on leevendada kannatusi nii palju kui võimalik, ja seda mitte ainult ravimitega. Ka hingele, perele, argistele praktilistele muredele on seal koht. Me ju teame, et kõik inimesed surevad. Me teame, et sellest ei pääse keegi, aga ometi on elulõpust rääkimine justkui piinlik, hirmutav või „ebamugav”. Palliatiivravi vajadus on kogu aeg olemas olnud, aga ühiskond lihtsalt ei armasta surmast rääkida. Me lükkame selle teema tagaplaanile. Nii ei tohiks olla. Kui me ei räägi, ei saa teenused areneda. Kui me ei mõtle ette, jõuame olukorda, kus inimene on valus või hirmul, aga sobivat abi pole lähedal.

Kas palliatiivravi on midagi uut? Sisult: ei, mitte eriti. Hoolimine, valu vaigistamine, kohalolek – need on sama vanad kui inimkond. Aga vormilt? Jah! Me loome ruume, kus inimene ei pea surema keset haiglavoodite siginat-saginat. Me koolitame meeskondi, kes mõistavad, et palliatiivne ravi ei tähenda „enam pole midagi teha”, vaid „teeme kõike, mis veel inimest aitab”. Sisuliselt pole asi uudsuses, vaid küpsuses. Me oleme ühiskonnana jõudnud kohta, kus hoolimise oskus pole enam ainult pere, kogukonna või juhusliku õe südameheaduse peal. See on süsteem, mida võetakse tõsiselt. Palliatiivravi ei puuduta ainult surma. See puudutab elu. Seda, milline on elu, kui selle lõpp hakkab paistma. Kas inimene saab hinge tõmmata? Kas ta saab olla valu sees inimene, mitte „juhtum”?