ARVAMUS

Piiri ääres elavad inimesed märkavad muutusi kiiremini kui need, kes vaatavad Eestit Toompea aknast. Mitte sellepärast, et siin oleks rohkem ärevust, vaid sellepärast, et siin on harjutud tähele panema. Kui mõni aasta tagasi oli liitlaste nägemine linnapildis tavapärane, siis nüüd panevad inimesed tähele hoopis vastupidist. Kui mõni seni kasutusel olnud linnak jääb vaikseks, tekib küsimus, mida ei maksa naeruvääristada.

See küsimus kõlab eriti valjult ajal, mil Leedu poliitikud hoiatavad, et Venemaa võib enne Ukraina sõja lõppu proovida NATO idatiiva vastupidavust, olgu selleks Baltimaad või Poola. Need ei ole ennustused, vaid hinnangud julgeolekuolukorrale. Kuid juba see, et selliseid hinnanguid avalikult antakse, näitab, kui tõsiselt idanaabrisse praegu suhtutakse. Tõsi on ka see, et julgeolekut ei mõõdeta enam ammu ainult selle järgi, mitu soomukit parasjagu külateel vastu sõidab. NATO kohalolek tähendab rotatsiooni, eelpaigutatud varustust, õppusi, luuret ja valmisolekut tuua vajaduse korral lisajõud kiiresti kohale. Sellest mõeldakse justkui pallist, mille sees me elame ning loodame, et see eal valel ajal õhust tühjaks ei saaks. Sõjalises mõttes võib tühi kasarmu olla täiesti tavapärane nähtus. Aga psühholoogias kehtivad teised reeglid. Julgeolek algab usaldusest. Kui inimene näeb enda ümber liitlasi, on tal lihtsam uskuda, et Eesti pole üksi. Kui see nähtav kohalolek mingil põhjusel väheneb, tekivad küsimused paratamatult. Mitte seepärast, et inimesed oleksid paanikas, vaid seepärast, et nad mõtlevad.

Venemaa on korduvalt näidanud, et peale relvade kasutatakse relvana ka kahtlust. Piisab kuulujutust, poolikust infost või sotsiaalmeedias levivast videost, et külvata ebakindlust. Kui inimesed hakkavad omavahel küsima, kas liitlased on lahkunud, on see küsimus juba osa julgeolekupildist. Mitte sõjalisest, vaid ühiskondlikust. Me ei tohiks kunagi jätta õigeid küsimusi küsimata. Julgeolek ei tähenda üksnes relvastust, vaid ka teadmist, mis meie ümber toimub.

Eesti idapiir ei ole pelgalt joon kaardil. See on kodu tuhandetele inimestele, kes tahavad elada teadmises, et riik ja liitlased on olemas mitte ainult kirjelduses, vaid ka päriselus.

Vaikus ei ole alati oht. Aga kui vaikus hakkab tekitama rohkem küsimusi kui vastuseid, on aeg rääkida. Julgeolekut ei hoia ainult relvad, seda hoiab ka usaldus.

Pakend on saanud tänapäeva inimese jaoks peaaegu sümboliks kõigele sellele, mis keskkonda koormab.

Mõni aasta tagasi tundus täiesti uskumatu mõte, et laadale või festivalile minnes tuleb kohapeal söödud joogi- ja toidunõud pärast pandiraha eest tagastada. Paljud pidasid seda ebamugavaks, liigseks bürokraatiaks või lausa võimatuks. Ometi on sellest saanud uus normaalsus. Inimene harjub hämmastavalt kiiresti.

Sama küsimus kerkib nüüd poelettide ees. Miks on kurk kiles? Miks pannakse paprika eraldi kilekotti?

Esmapilgul näib see tõepoolest mõttetu raiskamisena. Kui eesmärk on vähendada plasti hulka, siis tundub loogiline kõik üleliigne pakend lihtsalt ära jätta. Aga kas tegelikkus on nii mustvalge?

Pakend ei ole alati pelgalt prügi. Sageli täidab see väga konkreetset ülesannet. Näiteks kaitseb toodet, pikendab selle säilivusaega ja aitab vähendada toiduraiskamist.

Kui kurk koosneb peamiselt veest, siis õhuke kile aeglustab niiskuse aurustumist sedavõrd, et köögivili säilib päevade asemel nädalaid.

Tootja jaoks ei teki probleem põllul, vaid pikas tarneahelas, kus kaup liigub esmalt lattu ja alles seejärel poodi. Kui pakend eemaldada, võib riknemine hüppeliselt suureneda ning tulemuseks pole mitte väiksem keskkonnajalajälg, vaid rohkem äravisatud toitu ja kõrgemad hinnad.

See ei tähenda, et iga kilekott või plastkarp oleks õigustatud. Kindlasti leidub pakendeid, mille vajalikkus on küsitav ning tootjad ja kaupmehed peavad otsima nutikamaid lahendusi.

Kuid sama ohtlik on teha otsuseid loosungite, mitte teaduspõhiste hinnangute järgi. Kui plastijäätmete vähendamine toob kaasa kümnete protsentide võrra suurema toiduraiskamise, pole võit enam sugugi nii selge.

Keskkonnasääst ei sünni ainult pakendite arvu lugedes. Sama oluline on vaadata kogu toote elukaart ehk kui palju kulub toote kasvatamiseks vett, energiat ja tööjõudu ning mis juhtub siis, kui toit enne tarbijani jõudmist rikneb.

Mõnikord võib gramm plasti päästa sadu gramme toitu. Ka see on keskkonnakaitse.

Pakendite vähendamise teel tuleb kindlasti edasi liikuda, kuid targalt. Eesmärk ei tohiks olla pakend iga hinna eest kaotada, vaid leida lahendus, mis vähendab ühtaegu nii jäätmeid kui ka toiduraiskamist.

Mõnikord tähendab see korduskasutust, mõnikord uusi materjale ning mõnikord ka seda, et õhuke kile ümber kurgi on väiksem probleem kui riknenud köögivili prügikastis.