Ilmselt on peaagu kõigil inimestel tulnud ette periood, mil leitakse end töötukassa ukse tagant. Konsultandid aitavad töötuks vormistada ja karjäärinõustajad pakuvad tuge. Uue aasta alguses on terendamas olukord, kus töötukassa töötajad peavad end mõtlema teisele poole lauda ehk siis tööotsija igakülgsest nõustajast mistahes valdkonnas tööotsijaks. Vabariigi Valitsus andis eelmise kuu lõpus rohelise tule plaanile, mis kaotab senise töötutoetuse ning toob kõik töötushüvitised töötukassa ja ühe makse alla.

Kui praeguse süsteemi järgi makstakse abivajajatele töötutoetust riigieelarvest, siis asemele pakutavat baasmääraga töötuskindlustushüvitist hakkaks välja maksma töötukassa. Ehkki ametile kaasneb muudatusega üle 40 miljoni eurone lisakulu, pole riigil plaanis töötukassale selleks lisaraha eraldada.

Kui osad meist mõtlevad kuu lõpus, kuidas viimaseks nädalaks toiduraha jaotada, siis võib end lohutada asjaoluga, et töötukassal on nii-öelda maast tarvis leida 40 miljonit. Selleks anti omakorda roheline tuli 74 inimese koondamiseks. Koondatakse inimesi erinevatelt ametikohtadelt ja erinevates paikades. Ainukeseks puutumatuks jääb Hiiumaa. Seda võib lugeda tõeliseks õnneks, kuid võib võtta ka nii, et ainult selle pisikese saare töötukassa töö oli juba senini piisavalt optimeeritud. Või siis kuulubki Hiiumaa osakonda vaid käputäis spetsialiste?

Kui koondatakse üle 70 inimese, siis lihtinimesel tekib paratamatult küsimus: kas need inimesed omasid seni ametikohta ainult moe pärast ja kas ülejäänud ridadesse jääjate ametiülesanded võimaldavad lisakohustuste võtmist?

Ilmselgelt oleks lubamatu öelda, et seni on priisatud ning töötukassa ühte osa lihtsalt igaks juhuks ülal peetud. Ka majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo rõhutas, et ta kindlasti ei taha sellega öelda, et töötukassa tegutseks praegu priiskavalt. Vastupidi, ta kinnitab, et töötukassa on Eestis üks efektiivsemaid riigiasutusi.

Kui aga ühest efektiivsemaist saab vaevata kokku tõmmata 74 töötajat, kui palju on taks ebaefektiivsemates?

Kui vana on liiga vana? Oleneb milleks. Lapsena vaatab enamik 30aastaseid kui vanureid, kellel elu läbi ning lootust pole enam millekski. Isegi 30aastaseks saades ei tundu asi pooltki nii hull. Vastupidi, pigem näib, justkui elu alles algaks ja siiani kogutud kogemused annavad sellele ainult heas mõttes hoogu juurde.

Armastatakse ka öelda, et vanus on ainult number ja sellest ei sõltu midagi. Siiski see ütlus vett ei pea, sest niinimetatud vanuritele on paljud asjad keelatud. Tundub loogiline, et eakamad inimesed võiksid sagemini käia tervisekontrollis ja sõeluuringutel, kuid kõiksugu ülejäänud teenused võiksid neile kehtida sarnase mastaabi järgi noorematega. Milline iga siis on lõppkokkuvõttes selline, mil kõik on lubatud?

Tundub, et see ei moodusta ülemäära pikka aega inimese elukaarest. Kuni täisealiseks saamiseni on keelatud nii mõnedki tegevused. Sealt edasi tundub, justkui elu on valla, kuigi tõsi on ka see, et mõned klubid ei luba päris verinoori, 18aastaseid oma ruumidesse ja eeldavad inimese vanuseks 21 eluaastat. Heakene küll, siis vähemalt 21 eluaastast kuni pensionieani võiks olla ometi vabad käed kõiksugu teenuste ja toodete tarbimiseks.

Asi siiski nii roosiline ei ole. Mitte kaugel, vaid siinsamas Eestimaal jäeti hosteli ukse taha 47aastane mees, kes oli teinud broneeringu ja selle eest ka maksnud. Kahjuks selgus kohapeal, et majutusasutusse lubatakse ainult isikud vanuses 18–40. 47aastane inimene liigitub pigem noore inimese klassi, kuid tundub, et majutusasutus saab endale sellist sortimist lubada. Kurtnud on ka eakamad, kelle kindlustusmakse on suurenenud hoolimata sellest, et ei ole tehtud oma elu jooksul ainumastki liiklusõnnetust. Makse suureneb, sest oled liiga vana. Muid põhjusi pole tarvis tuua. Kas siinkohal on tegemist seadusliku käitumisega? Tundub, et tõepoolest, nii tohib. Kisa palju tahad, kuid isegi võrdõigusvolinikul jäävad käed lühikeseks, ja kui hostel soovib 47aastast isikut vanuriks tembeldada, siis neil on see õigus.