ARVAMUS

Riigikogu esimees uskus juunis, et presidendi kandidaadid leitakse juulikuu jooksul ja laiendatud Riigikogu vanematekogu tuleb presidendikandidaate arutama ilmselt augustikuus.

Julgeid presidendi kandidaadi kandidaate tuleb tunnustada, ka neid, kes Raja Teele kombel ise end üles on seadnud. Praeguseks on oma nõusolekust teada andnud Indrek Tarand, Mart Helme, Riho Ühtegi, Maive Rute, Indrek Laul, Henrik Norman, Hannes Hanso.

Välja on pakutud veel Riina Kionka, Küllike Sillaste-Elling, Urmas Paet, Jonathan Vseviov, Ülle Madise, Jüri Luik, Matti Maasikas. Neile pole ettepanekut tehtud või kui on tehtud, siis on nad eitavalt vastanud.

Ametlikke kandidaate veel ei ole, sest Riigikogu kandidaatide ametlik registreerimine toimub 21.–24. augustini 2026. Presidendivalimiste esimene voor on Riigikogus 2. septembril.

Presidendi kandidaadiks võib üles seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ehk vähemalt 21 Riigikogu liikmel.

EKRE on teada andnud, et nemad Riigikogu voorudes ei osale, sest neil pole piisavalt hääli enda kandidaadi registreerimiseks. EKRE fraktsioonis on 9 liiget.

Enda presidendikandidaati ei saa Riigikogus esitada ka Eesti 200 13 liiget, SDE 9 liiget, Isamaa 8 liiget, Keskerakonna 7 liiget ja fraktsioonitud 18 Riigikogu liiget. Ainsana saaks enda kandidaadi esitada Reformierakonna 37 liiget.

Riigikogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjaks, mis tähendab, et Riigikogu liikmed saaksid ühiselt esitada maksimaalselt neli presidendikandidaati.

Reformierakond, Eesti 200 ja SDE toetavad oma 59 häälega Ülle Madise kandidatuuri. Isamaal ja Keskerakonnal on kokku 16 häält.

Kahes esimeses voorus peab kandidaat saama kaks kolmandikku häältest ja kolmandas voorus üle poole häältest, vastavalt vähemalt 67 ja 51 häält.

Palju kandidaate ja kes esitatakse, saame teada kolme nädala pärast. Reformierakond, Eesti 200 ja SDE saaksid enda kandidaadi ära valida kolmandas voorus.

Valdav osa Eesti valijatest soovib presidendi otsevalimisi.

Kui Eesti riigil tekib rahapuudus, sünnib kusagil ministeeriumi tagatoas alati üks ja sama mõte: äkki maksustaks veel midagi. Küll suhkrut, küll autosid, küll pakendeid. Maks on muutunud meie aja universaalseks kruvikeerajaks, sest kui miski logiseb, keerame maksu peale.

Hiljutine Tervise Arengu Instituudi uuring lisab sellesse arutelusse paraja portsu kütust. Selgub, et ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed tervishoiukulud ulatuvad ligi 113 miljoni euroni ehk umbes seitsme protsendini kogu tervishoiukuludest.

Kõige kallimaks osutuvad südame- ja veresoonkonnahaigused ning üksikdiagnoosidest kõrge vererõhk, mille rasvumisega seotud ravi maksab üle 26 miljoni euro aastas.

Kui riigi loogika on, et suuremaid ühiskondlikke kulusid tuleb katta kõrgemate maksudega, siis kerkib paratamatult üks ebamugav küsimus. Kas limonaad peaks maksma rohkem inimesele, kelle kehamassiindeks ei mahu enam normaalsuse piiridesse?

Mõte on muidugi absurdi piiril. Kujutlege kassapidajat, kes enne koolapudeli piiksutamist küsib viisakalt tõendit normaalse kehamassiindeksi kohta. Aga kas see erineb põhimõtteliselt sellest, mida juba tehakse?

Aktsiisidega püütakse muuta inimeste käitumist. Suhkrumaksu pooldajad usuvad, et kallim limonaad tähendab tervemat rahvast. Praktika on siiski keerulisem. Inimeste kaal ei sõltu ainult ühest joogist ega ühest otsusest. Seda mõjutavad harjumused, sissetulek, haridus, vaimne tervis ja elukeskkond. Maks võib küll rahakotti kergendada, kuid harva vöökohta.

Samas ei saa ka uuringu tulemustesse kergekäeliselt suhtuda. Kui enam kui 60 protsenti Eesti täiskasvanutest on ülekaalulised ning ligi veerand rasvunud, ei ole enam tegemist üksikisiku murega. See tähendab suuremat koormust haiglatele, rohkem ravimeid, rohkem haiguspäevi ja kaotatud töövõimet. Arve maksame lõpuks kõik, sõltumata sellest, kas tellime restoranis salati või topeltburgeri.

Küsimus pole seega selles, kas ülekaal maksab ühiskonnale raha. Maksab küll. Küsimus on hoopis selles, kas riik peaks probleemile lähenema kalkulaatori või terve mõistusega.

Maksutõus on poliitikute lemmiklahendus, sest see on lihtne. Palju keerulisem on luua keskkond, kus tervislik toit on odavam kui kiirtoit, liikumine on mugav ning ennetus ei tähenda ainult järjekordset voldikut perearstikeskuse laual.