ARVAMUS

Võrumaa elujõud on meile oluline, sest me elame siin. Terve Eesti elujõud on meile oluline, sest anname aru, et meil ei õnnestu paja servas endile rammusamat suppi keeta. Riigijuhte ja -ametnikke loogika ja füüsika aga ei sega. Pidevalt kuuleme meie raha raiskavate kulutuste ilmsikstulekul lubadusi, et hakkame asjaga tegelema, mis esitab iga kord küsimused: mida siiani tehti, millise raha eest, kes vastutab?

Pidevalt kuuleme, kuidas riik on nii õhuke, et kusagilt kokku hoida pole võimalik, ilma et teenused kannataks – sellepärast peamegi makse tõstma ja kannatama. Hoolimata tervisekassa 3500eurostest segistitest (kokku kuus tk, 21 000 euro eest), 80 000eurosest töötajaid motiveerivast suvepäevast, 0,72 miljonit eurot maksvast aasta üürikulust Tallinna kalleimas kõrghoones, üle 200 miljoni eurosest raviteenuste rahastamise puudujäägist või just selle pärast.

Samal ajal on meditsiiniõdede puudus, kui supleme kolmeliikmeliste kiirabibrigaadide luksuses, mida teised, sh jõukamad Euroopa riigid, endile ei luba. Haiglates on ööpäev ringi arstid valves, kiirabibrigaade juhivad õed, aga peale selle on Eestis ööpäev ringi valves veel 13 kiirabibrigaadi, mida juhivad arstid. Ööpäevaringne kiirabivalve tähendab, et vahetustega on hõivatud kokku 58 arsti, kellele kulub ööpäevas lisaks 500 eurot brigaadi kohta, kokku 2,34 miljonit eurot aastas, sest arstid on teadupärast kallim ressurss kui õed.

Samal ajal, kui see lisakulu moodustab „ainult” 1,17 protsenti tervisekassa üle 200miljonilisest puudujäägist ja raisatakse nii arstide kui ka rahalist ressurssi, on Eestis 70 perearstinimistut ilma arstita.

Sotsiaalministril on raskusi ministeeriumi, tervisekassa ja sotsiaalkindlustusameti rahakasutuse puuduste ja puudujäägi sisulistest etteheidetest arusaamisega riigikogus talle umbusalduse avaldamisel. Kriitikale reageerib minister valulikult, õigustuste ja süüdistustega. Samal ajal sünnib ministri kabinetivaikuses kiirabireform, mis sisuliselt midagi paremaks ei tee, vastupidi.

Kelle kahjuks see on, loe lähemalt Lõuna-Eesti haigla juhi Arvi Vase intervjuust Võrumaa Teatajale.

LEH juhi Arvi Vase intervjuu Võrumaa Teatajale: Mis saab Võru kiirabist?

Lõuna-Eesti haigla avas hiljuti uhkemad palliatiivravipalatid. Need on moodsad, rahulikud, isegi hubased ruumid, kus inimesed saavad veeta oma kõige hapramad päevad väärikalt ja valuvabamalt. Tehniliselt pole ju midagi enneolematut juhtunud, sest inimesed on alati vajanud hoolt ja lähedust elu lõpul. Ometi tundub, et alles nüüd hakatakse seda vajadust päriselt sõnastama ja nähtavaks tegema.

Tõsi on see, et palliatiivravi pole mingi uus leiutis. Meie vanaemad ja vanaisad on surnud kodus, naabrid ja sugulased on olnud toeks, perearstid on tulnud, kui vaja. Haiglates on aga õendusabi osakondades tehtud „elulõpuravi” juba nii kaua, kui haiglaid üldse on olnud. Eraldi palatid, eraldi meeskond, eraldi nimi, see kõik tundub vahel nagu uus etikett vana sisuga pudelile.

Erinevus on selles, et tänapäeval julgetakse tunnistada, et inimese elu lõpp on omaette teema, mis väärib aega, oskusi ja tähelepanu. Palliatiivravi mõte on leevendada kannatusi nii palju kui võimalik, ja seda mitte ainult ravimitega. Ka hingele, perele, argistele praktilistele muredele on seal koht. Me ju teame, et kõik inimesed surevad. Me teame, et sellest ei pääse keegi, aga ometi on elulõpust rääkimine justkui piinlik, hirmutav või „ebamugav”. Palliatiivravi vajadus on kogu aeg olemas olnud, aga ühiskond lihtsalt ei armasta surmast rääkida. Me lükkame selle teema tagaplaanile. Nii ei tohiks olla. Kui me ei räägi, ei saa teenused areneda. Kui me ei mõtle ette, jõuame olukorda, kus inimene on valus või hirmul, aga sobivat abi pole lähedal.

Kas palliatiivravi on midagi uut? Sisult: ei, mitte eriti. Hoolimine, valu vaigistamine, kohalolek – need on sama vanad kui inimkond. Aga vormilt? Jah! Me loome ruume, kus inimene ei pea surema keset haiglavoodite siginat-saginat. Me koolitame meeskondi, kes mõistavad, et palliatiivne ravi ei tähenda „enam pole midagi teha”, vaid „teeme kõike, mis veel inimest aitab”. Sisuliselt pole asi uudsuses, vaid küpsuses. Me oleme ühiskonnana jõudnud kohta, kus hoolimise oskus pole enam ainult pere, kogukonna või juhusliku õe südameheaduse peal. See on süsteem, mida võetakse tõsiselt. Palliatiivravi ei puuduta ainult surma. See puudutab elu. Seda, milline on elu, kui selle lõpp hakkab paistma. Kas inimene saab hinge tõmmata? Kas ta saab olla valu sees inimene, mitte „juhtum”?