ARVAMUS

Kusagil kaugel on grupp eestlasi sattunud reisil ebamugavasse olukorda. Seekord siis Dubais. Ja nagu ikka, pole kommentaariumites peamine küsimus mitte see, kuidas inimesed olukorrast välja saavad, vaid palju huvitavam filosoofiline probleem, kas nad üldse oleksid pidanud sinna minema.

Kõige populaarsem arvamus kõlab umbes nii: reisile võib minna ainult siis, kui pangakontol on peale lennupiletite, hotellibroneeringu ja päikesekreemi olemas ka „korralik puhver”. Mitte lihtsalt natuke varu, vaid selline korralik majanduslik turvavöö, millega saaks vajaduse korral pool aastat välismaal elada, diplomaatilisi läbirääkimisi pidada ja võib-olla ka väikese jahi osta. Alles siis on reisimine vastutustundlik.

Kui nüüd aus olla, siis selle loogika järgi ei reisiks eestlased mitte kunagi. Me oleme rahvas, kes kogub juba ainuüksi lennupiletite jaoks vahel pool aastat, jälgides samal ajal odavlennufirmade hindu sama pühendunult nagu börsikauplejad nafta futuure. Kui sellele lisada nõue, et kontol peaks olema ka ootamatuste fond Dubaisse lõksu jäämise korral, siis võib üsna kindel olla, et ainus reis, mida keskmine inimene endale lubada saab, on jalutuskäik ümber kvartali.

Kui kauged reisid on riskantsed ning kallid, siis miks üldse minna kaugele? Miks mitte reisida targalt. Säästlikult. Vastutustundlikult. Näiteks Lätti.

Läti on ideaalne sihtkoht inimesele, kes soovib reisida nii, et kulud mitte ei kasvaks, vaid hoopis väheneks. Seal ei pea kartma troopilisi torme, ootamatuid lennuseisakuid ega isegi liigset päikesepõletust. Kõige suurem risk on see, et rahakott muutub kogemata raskemaks, sest toidukaupade käibemaksu langus on seal väidetavalt lausa käega katsuda.

Võib-olla ongi tuleviku turism just selline. Unustame palmid, liivarannad ja luksushotellid. Need on ohtlikud, kallid ja võivad viia selleni, et inimene peab kunagi internetis kellegi ees oma reisivalikuid õigustama. Palju turvalisem on sõita Riiga või piirduda Läti Valkaga, osta odavamat toidukraami ja tulla tagasi teadmisega, et oled teinud midagi tõeliselt vastutustundlikku, aga samal ajal läinud üle piiri.

22. veebruaril möödub 35 aastat sellest, kui Võru linnavalitsuse hoonel heisati ka teine lipp: Eesti Vabariigi sinimustvalge kõrvale kerkis Võru linna kollane-roheline-kollane. 20. detsembril 1990 oli alla kirjutatud seadlusele, mis kinnitas haldusreformi küsimuste ekspertkomisjoni otsusest lähtudes Võru linna valmisoleku esimese haldusüksusena Võrumaal minna üle omavalitsusele. Sellele otsusele eelnes põhjalik töö, mille käigus linn koostas oma sotsiaalmajandusliku arengu kava ning põhimääruse, mida kaitsti Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustatud haldusreformi ekspertkomisjoni ees.

Pidulik tseremoonia, kus vastavasisulise akti andis Võru linnale üle tolleaegne    Ülemnõukogu Presiidiumi liige Rein Veidemann, peeti Võrus Jüri tänaval linnavalitsuse hoone ees just Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel, 22. veebruaril 1991. aastal. Enne seda oli heisatav linna lipp samal päeval saanud õnnistuse Katariina kirikus, kus protsessiooni viis läbi tolleaegne EELK Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere.