Kui mõni aeg tagasi hakati üle Eesti looma niinimetatud kerksuskeskusi, jäi paljudele nimi esialgu segaseks. „Mis imeloom see veel on?” küsiti nii vallavolikogu koosolekutel kui ka külapoe leti ees. Kas tegemist on järjekordse peene nimega külamajaga? Või hoopis midagi moodsamat, mida tavainimene veel mõista ei oska?
Tõde on kuskil vahepeal. Sõna kerksus tuleb eesti keelest ja tähendab võimet raskustest taastuda, paindlikkust ja vastupidavust, omadust, mis iseloomustab nii inimesi kui ka kogukondi, kes suudavad muutuvates oludes hakkama saada. Seega on kerksuskeskus oma olemuselt vastupidavuse ja toimetuleku keskus, koht, kus kogukond õpib ja harjutab eluga toimetulemist nii kriisiolukorras kui ka argipäeva väljakutsetes.
Kerksuskeskused pole lihtsalt kultuurimaja uue nimega, vaid laiemalt mõtestatud kogukonna sõlmpunktid. Seal saab õppida esmaabi, valmistuda elektrikatkestusteks, vahetada infot, korraldada kogukonnakoosolekuid, toetada vaimset tervist, teha koostööd päästjate ja kohalike ettevõtjatega. Need on tuleviku külakeskused, kus ühendatakse praktiline toimetulek, haridus ja kogukondlik sidusus. Aga miks me üldse sellist asja vajame? Miks peab midagi „uue nimega” välja mõtlema, kui meil on niigi raamatukogud, rahvamajad ja vallamajad? Vastus peitub muutustes, mis ei piirdu ainult haldusreformide või eelarveridadega, sest muutumas on kogu töö- ja elukorraldus.
Näiteks kui veel mõnikümmend aastat tagasi tähendas töö sageli midagi käegakatsutavat, nagu näiteks lüpsmine, ehitamine, liinitöö, müük, siis tänapäeval on üha rohkem neid, kelle töö on nähtamatu. Need on analüütikud, IT-tugiisikud, projektijuhid, kogukonnakoordinaatorid, õpetajad ja nõustajad. Roboteid ja tehisaru luuakse küll selleks, et rutiinseid ülesandeid automatiseerida, ent iga robot vajab inimest, kes oskab süsteemi luua, suunata ja tõlgendada.
Seetõttu ei kao töö mitte kuhugi, vaid muutub. Ja muutudes nõuab see teistsuguseid oskusi. Me ei vaja ainult neid, kes toodavad, vaid ka neid, kes mõistavad süsteeme ja inimesi ning kes oskavad siduda tehnikat empaatiaga, andmeid otsuste ja väärtustega.
Ühiskond, kus iga muutus tekitab hirmu, ei püsi kaua. Kerksus tähendabki seda, et inimesed õpivad elama teadmisega, et kõik muutub ja et muutus pole vaenlane, vaid paratamatus, mida saab juhtida. Siin ongi hariduse keskne roll. Mitte ainult koolihariduse, vaid elukestva õppimise, oskuste värskendamise ja uue enesekindluse kujundamise mõttes.
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/11/11/Mart (10).jpg?width=2039&height=1359)
.jpg)
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/11/14/Uusvada (24).jpg?width=2023&height=1349)
