ARVAMUS

Naabrid on olnud inimesele läbi aegade ühtaegu kõige lähedasemad ja kõige ohtlikumad kaaslased. Sugulasi saab valida harva, sõpru sagedamini, aga naabreid peaaegu mitte kunagi. Just seepärast on naabritevahelised suhted olnud sajandeid täis nii vastastikust abi kui ka kibedaid tülisid. Eesti külades jagati vanasti tööriistu, aidati heina teha ja vaadati üksteise lapsi. Samal ajal võidi aastaid pidada viha ühe piiriposti, lärmakate loomade või valesti öeldud sõna pärast. Mida väiksem kogukond, seda kauem püsivad mälus solvangud.

Hiljutine juhtum Setomaal, kus väidetavalt tulistas üks naaber teise naabri kassi ning loom kaotas hiljem amputeerimise tõttu jala, näitab valusalt, kui kiiresti võivad pinged üle keeda. Kass ei mõista inimeste vaenu ega kinnistupiire. Loom liigub instinkti järgi, kuid inimene peaks suutma oma viha talitseda. Kui tulistamine toimus tahtlikult, ei ole see enam lihtsalt naabrite tüli, vaid küsimus vastutusest ja julmusest. Samas on igal lool vähemalt kaks poolt. Võib-olla on konflikt kestnud kaua, võib-olla on olnud varasemaid probleeme. Kuid ükski pikaajaline tüli ei anna õigust võtta loom sihikule.

Küsimus „Kellel on õigus?” kõlab lihtsana, kuid tõde on harva mustvalge. Naabritevahelised vaidlused sünnivad sageli väikestest asjadest, mis aastate jooksul paisuvad. Üks tunneb, et tema rahu rikutakse, teine, et teda kiusatakse. Kui emotsioonid kasvavad suuremaks kui soov lahendust leida, muutub iga uus juhtum kättemaksuks. Just siis hakkavad kaduma mõistus ja mõõdutunne.

Kõige keerulisem ongi tõe väljaselgitamine. Inimesed räägivad erinevalt, mäletavad erinevalt ja kaitsevad iseennast. Külas levivad kuulujutud kiiremini kui faktid. Tänapäeval loodetakse sageli turvakaameratele, veterinaaride hinnangutele ja politsei uurimisele. Need on vajalikud, kuid ka neist ei pruugi alati piisata. Tõde ei sünni kahjuks ainult tõenditest.

Naabritevahelised suhted peegeldavad tegelikult ühiskonna tervist. Kui inimesed ei suuda omavahel rääkida, kuulata ega andestada, kasvab väikestest konfliktidest kibestumine. Ent hea naaber on rohkem väärt kui kõrge aed. Ta on inimene, kes aitab hädas, mitte ei otsi võimalust kätte maksta. Setomaa juhtum peaks olema hoiatus, sest kui viha muutub tähtsamaks kui inimlikkus, saavad haiget ka need, kes pole milleski süüdi, mõnikord isegi kass, kes lihtsalt sattus valel ajal valesse kohta.

Esmaspäeval toimunud erakorraline volikogu istung tähistas hetke, mis ühtaegu kinnitab kohaliku poliitika tavapärast tsüklilisust, kuid paljastab ka selle hapruse. 13. mai umbusaldusavaldus ning sellele järgnenud 18. mai hääletus, kus nii linnapea kui ka volikogu aseesimees kaotasid ametikoha 13 poolt- ja kaheksa vastuhäälega, ei ole pelgalt isikute vahetus linna valitsemises, vaid märgiline nihe senises jõudude tasakaalus.

 Üle 12 aasta kestnud sotsiaaldemokraatide domineerimine Võru juhtimises on kujundanud linna kuvandit ja halduspraktikat, mida on seni peetud pigem stabiilsuse sümboliks. Ent pikk võimulolek toob endaga paratamatult kaasa nii harjumuse kui ka vastureaktsiooni. Seekordne võimupööre sündis ootamatult nii mõnegi osapoole jaoks. Senised partnerid leidsid ühiselt, et kokkulepe ei kanna neid enam edasi. Aruteludes kõlas nii süüdistusi kui ka kaitsekõnesid, alates usalduse kadumisest kuni väideteni poliitilisest kalkulatsioonist laiemate valimistsüklite taustal. Kohalik juhtimine ja riiklik poliitiline strateegia põimusid omavahel viisil, mis jätabki sündmuse üheselt tõlgendamata. Kas tegemist oli paratamatu juhtimisvahetusega või osaga laiemast poliitilisest ümberpositsioneerimisest? Linnavolikogus kõlanud arutelud näitasid ka seda, et kohalik poliitika ei ole kunagi ainult kohalike teemade küsimus. Väikestes omavalitsustes segunevad isiklikud suhted, parteilised kokkulepped ja laiemad poliitilised huvid palju tihedamalt kui suuremates keskustes. Võru ei ole selles mõttes erand, sest sarnaseid järske pöördeid ja sisepingeid on nähtud ka mujal Kagu-Eestis. Sellistes olukordades ei muutu ainult võimukoosseis, vaid ka usaldus selle vastu, kui stabiilne üldse saab olla kohalik juhtimine, kui otsuseid mõjutavad korraga nii kohalikud kui ka kaugemad kaalutlused.

Oluline pole üksnes see, kes võimu võtab või loovutab, vaid ka see, millise signaali see annab linna enda toimimisele. Kas uus koalitsioon suudab pakkuda selgust? Iga selline võimuvahetus paneb proovile mitte ainult poliitikute koostöövõime, vaid ka selle, kui usaldusväärselt linn üldse toimida suudab.

Võru roll Kagu-Eesti keskpunktina ei kao ühe koalitsioonivahetusega, kuid seni on linn paistnud silma just selle poolest, et on pääsenud kõige teravamatest poliitilistest tülidest, mida on nähtud näiteks Valgas või Põlvas. See suhteline stabiilsus on olnud ka üks põhjusi, miks tulemused on olnud pigem järjepidevad ja arengut toetavad. Nüüd sõltub palju sellest, kas sama rahulikku joont suudetakse ka edaspidi hoida või hakkab poliitiline tõmbetuul ka Võrus tugevamalt kaasa mängima. Selles mõttes ei ole toimunu mitte ainult vahetus võimu juures, vaid ka proovikivi olnule.