On üks kummaline nähtus, mis kordub igal sügisel. Laps, kes kevadel lasteaiast viimast korda koju tuli, tahab hirmsasti kooli minna. Ta on valmis suureks saama, endale ranitsa selga panema ja hommikul vara ärkama. Kool tundub põnev. Kooliminekuga seostub paljudele pisikestele teatava iseseisvuse saavutamine, mis ühtaegu on nii põnev kui ka hirmutav. Mis võiks veel parem olla?

Esimene september tuleb ja laps lähebki. Esimeses klassis on õhin tavaliselt veel täitsa ehtne. Isegi kodutööd võivad esialgu tunduda päris tähtsa täiskasvanuelu osana. Siis läheb mõni aasta mööda ja ühel hetkel on sama ranits muutunud raskeks mitte ainult seljas, vaid ka vaimus. Kuhu kadus see laps, kes tahtis nii väga kooli minna?

Huvitaval kombel ei kao inimesel õppimissoov päriselt ära. Mõnikord juhtub hoopis vastupidi. Kui inimene on pärast kooli lõpetamist paar aastat töötanud, maailma näinud või lihtsalt vahepeal aru saanud, et kõik ei olegi veel teada, võib ta ühtäkki otsustada uuesti õppima minna. Ja siis on jälle elevus. Uus eriala! Uued teadmised! Uued inimesed! Eriti tore on muidugi siis, kui saadakse tasuta õppekoht. Siis tundub haridus lausa kingitusena.

Tekib üsna ebamugav küsimus: kui õppimine ise ei ole inimesele vastumeelne, siis mis meie koolis selle õppimisrõõmuga vahepeal juhtub?

Võib-olla teeme me kooliga midagi sellist, mida ühegi teise rõõmsa asjaga teha ei tohiks. Me muudame uudishimu kohustuseks. Me räägime palju sellest, et laps peab õppima pingutama. Õige. Elu ei ole üks lõputu mängutund. Aga pingutamine ei pea tähendama pidevat hirmu eksida.

Kui iga viga võib tähendada halba hinnet, märkust või tunnet, et oled teistest kehvem, siis hakkab laps varsti kõige targemaks pidama mitte seda, kes kõige rohkem teab, vaid seda, kes kõige vähem eksib.

Teadmised ei sünni ilma eksimiseta. Ka täiskasvanu, kes läheb uut ametit õppima, ei oota esimesel päeval, et ta oskab kõike. Miks peaksime seda lastelt ootama?

Võib-olla ei pea kool olema kogu aeg lõbus. Mõni matemaatikaülesanne ei muutu naljakaks ka siis, kui sinna kõrvale joonistada naeratav konn. Aga kool võiks olla koht, kus on lubatud küsida, proovida, eksida ja uuesti alustada. Koht, kus laps ei tunne, et tema väärtust mõõdetakse kontrolltöö tulemusega.

Sest laps tahab tegelikult endiselt targemaks saada. Ta tahab osata. Ta tahab avastada. Ta tahab olla suur. Iga laps tahab olla sama palju suur, nagu iga suur tahab olla taas väike, isegi kui see tähendab vaid uuesti alustatud kooliteed.