ARVAMUS

1. aprill on taas möödas. Päev, mil lubame endale korraks uskuda uskumatut ja kahelda ilmselges. Kuid tänavu jäi õhku tunne, et mõni nali algas juba enne naljapäeva ega lõppenud ka selle saabudes.

Ööl vastu 31. märtsi jõudsid inimesteni SMSohuteavitused. Mitte ühel ajal, vaid hajusalt, sest mõni sai sõnumi varem, mõni hiljem, enamik magas selle üldse maha. Kui keegi oleks sellest kirjutanud kui lavastatud pingekruvist enne naljapäeva, oleks see tundunud liialdusena. Paraku ei olnud. Nii nagu ei olnud nali ka samal ööl toimunud drooniintsident, mis lisas niigi rahutule sõnumile kaalu juurde. Need olid need lood, mida oleks tahtnud hoopiski 1. aprilli naljarubriigist leida.

Aga võib-olla on kõige kummalisem nali hoopis see, mida keegi taas naljana ei esitanud.

Kui 1. aprilli hommikul oleks ajalehe esiküljel seisnud pealkiri, et Bolti tõukerattaid sel hooajal Võrru ei tule, oleks 99 protsenti lugejatest selle ilmselt kohe tõepäraste uudiste loetelust kõrvale heitnud. Teisalt kehv nali, liiga läbinähtav, isegi laisk. Sest kuidas saab midagi nii jaburat kunagi juhtuda?

Ja ometi on Võru tänavad sel kevadel vaiksemad. Mitte küll sõna otseses mõttes, kuid mingis tähenduses siiski, justkui oleks üks väike, kuid märgatav linnahääl kadunud. Tõukerattad, millega oldi harjutud, mis sulandusid igapäevaellu nii loomulikult, et neid enam ei pandud tähelegi, on järsku puudu. Ning alles siis, kui neid enam ei ole, selgub, kui nähtavad nad tegelikult olid.

Puudust ei tunne ainult kohalikud. Ka turistid, kes on harjunud linnu avastama kergelt ja kiiresti, otsivad nüüd pilguga midagi, mida enam ei leia. See on omamoodi irooniline, sest tehnoloogia, mis pidi muutma liikumise sujuvaks ja enesestmõistetavaks, on oma puudumises järsku kõige kõnekam.

Samal ajal mõõdab politsei järjekindlalt sõidukite kiirust ja leiab neid, kes ei suuda tempot maha võtta, eriti seal, kus peaks olema kõige turvalisem. Päeva lõpuks tahaks igaüks meist uskuda, et koolipiirkonnas tabatud kihutajate suur arv on vaid aprillinali, mitte peegeldus meie argipäevast.

Võib-olla ongi tänavuse naljapäeva kõige täpsem kirjeldus see, et me ei naera enam ainult naljade üle. Me muigame ka nende asjade üle, mis tunduvad liiga veidrad, et olla päris, kuniks selgub, et ongi.

Väikelinna padelipalavik on ehe näide sellest, kuidas uus ja põnev võib korraks tunduda lausa vältimatu. Alles aasta tagasi avati esimene sisehall, mis olude sunnil veidi madalama laega ja tehtud rohkem tahtejõu kui rahakoti toel. Rahvas rõõmustas ja õigusega, sest lõpuks ometi midagi uut, midagi suure linna moodi. Väljakud täitusid, reketid leidsid mängijad ja tervitati ka väikelinnas lõpuks seda uut ajastut, padeliajastut.

Siis tulid väliväljakud. Loomulikult, miks mitte võtta maksimumi lühikesest suvest ja teha seda heitlikust ilmast hoolimata. Nüüd, justkui loogilise jätkuna, kerkib linna teinegi sisehall, sest kaaskodanike edu ei ole paslik ainult kõrvalt pealt vaadata. Seekord tehakse „õige”, kõrgema laega, moodsamate lahendustega uhiuus hallihoone, mitte ei kohaldata juba olemasolevat.

Aga küsimus ei ole tegelikult selles, kumb hall on parem. Küsimus on hoopis lihtsam ja ebamugavam: kui palju on neid, kes päriselt mängivad? Mitte korra uudishimust, vaid regulaarselt, aasta läbi, ka siis, kui esialgne vaimustus on ammu vaibunud ja reket tahab vägisi kappi tolmu koguma jääda.

Väikelinna mastaabis ei määra edu mitte ruutmeetrid, lae kõrgus ega investeeringu suurus, vaid inimeste harjumused. Esimese hooga proovitakse kõik ära. Teisel aastal valitakse juba hoolikamalt. Kolmandaks jäävad alles need, kes ei loobu. Ja neid ei ole kunagi lõpmatuseni, pigem käputäis.

Konkurents iseenesest on tervitatav. Tarbija võidab, vähemalt mõneks ajaks. Hinnad on paindlikumad, kampaaniad sagenevad ja iga hall püüab tõestada, et just tema juures on mäng kuidagi parem või soodsam. Tekib isegi teatav hasart, kes kelle üle mängib, mitte ainult väljakul, vaid ka hinnakirjas.

Lõputult see ei kesta, sest ühel hetkel saab selgeks, et mängijaid ei ole juurde tekkinud sama tempoga kui väljakuid. Siis ei aita enam kõrgem lagi ega säravamad prožektorid. Siis loeb see, kes suudab hoida tuled põlemas igal ajal, kui platsid ei täitu enam iseenesest.

Padel ei ole pelgalt spordiala. See on sotsiaalne harjumus, mis vajab kogukonda, rutiini ja põhjust tagasi tulla. Kahjuks kogukond ei kasva samas tempos, nagu kerkivad seinad ja katus. Seega ei pruugi küsimus olla selles, kas kaks halli on liiast. Küsimus on pigem selles, kumb suudab päriselt ellu jääda. Ehk suudavad hallid siiski ka padelihuvilisi juurde toota? Hullemal juhul vindutakse kahekesi pärast uue trendi tuules jooksmist.

Võrusoo tööstusparki kerkib suur treeninghall padeli ja tennise jaoks