Enn Tupp kirjutab tänases Võrumaa Teatajas Iseseisvuse taastamisest 20. augustil 1991: “Tänavu on mulle pakutud teha 20. augustil, kell 11 lühike sõnavõtt Toompea nõlval asuva mälestuskivi juures ning samal ajal palus “Võrumaa Teataja” iseseisvuse taastamise aastapäeva puhuks minult kirjatükki, siis ühendan need kaks asja. Tõsi küll siinne kirjutis saab olema pisut pikem, sest mälestuskivi juures piirdub mu sõnavõtt maksimaalselt 7 minutiga.” /——/ “Aga vaatleme tollast ajalugu! Me võime isekeskis oma tolleaegsete tuntud struktuuride vahel, nagu: Ülemnõukogu, Eesti Kongress-Komitee, Rahvarinne, Kodukaitse, Kaitseliit või Muinsuskaitse selts, millised kõik oma võimaluste piirides vabanemist poliitiliselt arendasid ning kindlustasid, kasvõi aegade lõpuni tuliselt vaidlema jääda, kes „kõikse õigemat asja ajas“ või kes „kõikse valkjamal hobusel ratsutas“, aga seda, et tollane Eesti iseseisvuse taastamise kõige õelam vaenlane – kui NLKP ja Kremli režiim välja jätta – oli Interrinne, seda ei vaidlusta keegi!”
18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised. Esimest korda Nõukogude okupatsiooni tingimustes olid valimised üldiselt demokraatlikud, kuna esmakordselt said konkureerida erinevate poliitiliste liikumiste ja vaadete esindajad. Ülemnõukogu 105 kohale kandideeris 392 inimest ja valimisaktiivsus oli 78,2%. Valituks osutunutest olid 73 iseseisvusmeelsed ja 27 impeeriumimeelsed. Neli kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajatele.
20. augustil 1991 kell 23:03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut. Eesti riikliku iseseisvuse otsuse poolt hääletas 69 rahvasaadikut. Vastu ega erapooletuid saadikuid ei olnud, 1 saadik jättis hääletamata.
Sel tähtpäeval on tavaks saanud võtta ühe lausega kokku 51 aastat Eesti okupatsiooni ja liikuda sujuvalt edasi. Võrumaa Teataja palus Võrumaalt valitud ja iseseivuse taastamise poolt hääletanul kirjutada ajast, olust ja inimestest hetk enne iseseisvuse taastamist, et püsiks meeles, kust ja kuidas me tulime. Kui me ei tea kust tuleme, ei tea me ka, kus asume. Kui me ei tea, kus asume, on raske sihti seada, kohale jõuda. Millegipärst tegeleme 34 aastat hiljem ikka eestikeelsele õppele üleminekuga ja mittekodanike hääleõiguse küsimustega. Ehk aitab pilguheit aegade taha paremini aru saada, miks see nii on. Head lugemist!
.jpg#joomlaImage://local-images/2025/08/14/Urmas Reinsalau ja Hasso Ploomipuu (1).jpg?width=2200&height=1467)
