JUHTKIRI Uuenduste hinnasilt – kas kõik uus on alati parem?

Uuendused on meie igapäevaelu osa. Nad tulevad, olgu me selleks valmis või mitte. Mõnikord võtame need vastu aplausiga, teinekord ohkega. Me elame ajastul, kus muutused on kiired ja järjekindlad, ent inimloomus ei ole sammupidamiseks alati loodud. Kui bussijaamas lõpetatakse füüsiline piletimüük, tõstatub küsimus: kas me liigume edasi või hoopis peatame vajaliku teenuse?

Meile meeldib uuendus siis, kui see teeb elu mugavamaks. Kui maja saab uue fassaadi, rõdu või soojustuse, on rõõm suur, see tähendab väiksemaid arveid, paremat elukeskkonda, uut hingamist. Keegi ei protesti, kui spordibaas saab uue välijõusaali või kalmistu juurde tekivad ammuoodatud parklad. Need on uuendused, mis parandavad meie igapäevaelu ja mille väärtus on kohe nähtav. Need tekitavad tunde, et elu liigub paremuse poole, et linn hoolib oma inimestest.

Ent kui uuendused tulevad kujul, mis nõuavad meilt harjumuste muutmist või uute oskuste omandamist, on vastuvõtt märksa jahedam. Bussijaamas lõppev piletite füüsiline müük ei ole lihtsalt tehniline muudatus, vaid otsus, mis puudutab eeskätt neid, kelle jaoks nutitelefon ja rakendused pole igapäevased tööriistad. Eakas inimene, kes on kogu elu harjunud ostma pileti kassast, seisab nüüd olukorras, kus ta peab uut tehnoloogiat õppima või teenusest loobuma.

Uuendus ei tohiks tähendada kellegi kõrvale jätmist. Kui me räägime kaasavast ühiskonnast, peame mõistma, et kõik ei liigu samas tempos. Digipööre on küll vältimatu, kuid see peab tulema koos käeulatusse jäetud alternatiividega. Nutiajastu ei tohi muutuda barjääriks, mis eraldab põlvkondi või tõukab eaka inimese vajalikust teenusest eemale. Kui füüsiline piletimüük kaob, peab selle asemel olema midagi, mis tagab sama ligipääsu.

Uuendused ei ole iseenesest head või halvad, nende mõju sõltub sellest, kuidas neid rakendatakse ja kui palju arvestatakse inimestega, kelle ellu need tulevad. Kui fassaadi uuendamine on silmale ilus ja südamele soe, siis nutipöörde hind võib olla sotsiaalne isolatsioon nende jaoks, kes ei jõua tehnoloogiaga sammu pidada.

On lihtne öelda, et maailm muutub ja kõik peavad kohanema. Aga iga uuendus vajab ka üleminekuperioodi ja empaatiat. Muidu tekib tühimik nende vahel, kes saavad ja oskavad, ning nende vahel, kes jäävad lihtsalt vaatama, kuidas rong, või antud juhul buss, eest ära sõidab.