Nursipalu harjutusväljal paukusid esimest korda suurtükid, tõstes pilvedesse nii mürinat kui ka lootust, et neid teadmisi ei tule kunagi päriselus rakendada.
Päev varem pisteti Koidula piiripunktis rinda riigimaale kanda kinnitanud rauahunnikutega, mis ei hoolinud parkimiskorrast. Mõned olid juba aastate jooksul muutunud justkui pargitud skulptuurideks. Kõrval metsa all ja teepervedel ootab sadu teisi, mille omanikud loodavad, et keegi ei märka. Paraku sõltub see ainult kohaliku omavalitsuse väikesest tahtest või üksiku eraisiku suvalisest soovist. Kui sõiduk on juba aastaid sissetungijana eraisiku maal, on tema käed seotud ning seaduslik mõju null. Lihtsam oleks ilmselt juba eos oma vastulaused ja nõudmised maha matta.
Kohaliku omavalitsuse töötajad oleksid lahkesti valmis sekkuma asjaoludesse, mis puudutavad seadusvastast parkimist, mis sarnaneb sõiduki juurdumisele, aga personal on napp. Kui transpordiameti ühes osakonnas on sama palju töötajaid kui Setomaa vallas kogu vallavalitsuses, siis ei jõuagi keegi midagi. Sellises kontekstis paistab maailma mastaabis toimuv veelgi sürreaalsem. Samal ajal kui Nursipalu harjutusväljal treenitakse sõjaks, pommitavad uudistevooge Ukraina sündmused, Euroopa inflatsioon ja kütusehinnad, ning maailm keerleb tempoga, mida isegi suurim suurtükk ei suuda peatada.
Ja ometi, keset seda kaost pidas Setomaa aiasaaduste väärinuduskeskus sarikapidu ja saavutas maksimaalkõrguse, tuues kogukonnale rõõmu ja tunnustust. Just seal, kus Nursipalu müristamine ja Koidula parklas seisvad unustatud autod meenutavad distsipliini ja korra vajadust, loodetakse paremale homsele, kuid kas see ka tuleb?
Eks elu Eestis ongi korraga justkui Nursipalu suurtükid, keeldudest hoolimatud parkijad ja mahemajanduses uudsust luua prooviv aiasaaduste väärinduskeskus. Kui maailm meie ümber liigub kiiremini, kui kohalik omavalitsus jaksab parkimisseaduse jõudu rakendada, tuletavad väiksed asjad meile meelde, et elu peab olema ka naljakas, maitsev ja elatav.