Treener Laur Lukin: Raul Olle ei tarvitanud dopingut

SUUSATREENER DOPINGUSKANDAALIST • Teiste seas Eesti suusakuulsusi Arne Sirelit, Mati Alaveri ja Raul Ollet treeninud ning korduvalt Eesti parimaks suusatreeneriks tunnistatud Laur Lukin kinnitas, et Haanjast pärit suusataja Raul Olle ei tarvitanud dopingut.

Raul Olle endine treener pidas praegust Olle ümber toimuvat üleskistud skandaaliks, mille eesmärk on tekitada meediakära ja teenida selle pealt raha. Lukin ütles, et Raulil olid spordiks erakordselt head eeldused, mida kinnitab tema mitmekümne aasta pikkune karjäär. Dopinguga suudetakse tulemusi saavutada vaid mõnel üksikul aastal.

Laur Lukin: „Raul Olle tuli minu juurde treenima Haanjast siis, kui ta oli seitsmendas või kaheksandas klassis, suvel toimus kaks kuud Jaanimäel suusatajate laager. Põhitreening oli meil aeroobse võimekuse arendamiseks suusakeppidega käik ja jooks kümne kilomeetri pikkusel raskel standardmurdmaarajal. Kõik poisid treenisid koos, tavaliselt kaks ringi, koormused olid erinevad vastavalt vanusele. Rauli grupis oli temast kaks-kolm aastat vanemaid poisse, kes olid juba neli-viis aastat treeninud. Raul jõudis pea alati kümme-15 minutit teistest varem treeningult tagasi. Pahandasin temaga seepärast, aga ta ütles, et ei olnudki raske. Pulssi kontrollides oli see suhteliselt madal, mis viitas heale koormustaluvusele. Poisid arvasid, et ta on kodus salatrenni teinud.

Tõsiasi selgus alles aastate pärast, siis kui Raul 1986. aastal Võrus keskkooli lõpetas ja treeningutes tekkis kahekuuline paus. Juunikuus eksamite tõttu ja juulis oli tal pimesooleoperatsioon. Seniste tulemuste põhjal võttis Eesti suusakoondise treener Hain Kinks ta juuniorina meestekoondise juurde treenima. Kõigepealt tuli juulikuu lõpus Tartus teha arstlik kontroll. Seal määrati kindlaks põhivastupidavuse näitaja MHT, mis on maksimaalne hapniku tarbimine milliliitrites minutis kehakaalu kg kohta (ml/min/kg). Selle näitaja suuruseks tavainimesel on 45-50 ml/min/kg, tippsportlastel 70, maailmaklassiga sportlastel 80-90, naistel kümme ühikut madalam. Raulil oli siis see MHT näitaja 73, mida nimetatakse ka hapnikulaeks. Teistel koondise meestel, kes olid eelnevalt kaks kuud laagris treeninud, oli see näitaja 72–75. On teada, et pikemate treeningupauside ajal see näitaja langeb. Teadlaste arvates saab MHTd õige treeninguga tõsta kümne protsendi võrra.

Sportlastel on hapnikulagi erinev seetõttu, et see on päritav. See on geneetiline pärandus vanematelt. Raulil tõusis edasiste treeningute ja võistlustega hapnikulagi tunduvalt üle 80, mis võimaldaski temal pikkadel maratondistantsidel edukalt võistleda. Ta lihtsalt ei väsinud ära, sest hapniku omastamine oli tal juba noorusest peale väga hea. Dopingut ta ei tarvitanud. Dopingukontrolle tehti talle kogu aeg – küll võeti proove treeningu ajal, küll enne ja pärast võistlusi.
Praegune suusatamise mustamine ja kõmu tekitamine on nii-öelda ärilise huvi tulemus. Andrus Veerpalu poriga loopimise eest sai Postimehe ajakirjanik Peep Pahv Norrast rahalise preemia, mida ta ise eelmisel aastal televisioonis tunnistas.”