Imelik sõna „elanikkond”

Vahel uhkustad, et mälu on ebatervetele eluviisidele ikka pagana hea. Vahel mõtled, et parem, kui ei oleks. Mälul on loll komme virutada ette imelikku tunnet, nagu oleks ajaga midagi viltu, oleks nagu tagasi pööratud ja tuleb minna kalendrit uurima. Jah, on ikka küll tänane päev. Näiteks siis, kui kuuled või loed mingit sõna, mis ilmselgelt kuulub või peaks kuuluma sügavasse minevikku. Vähemalt sel viisil, kuis seda kasutatakse.

Hakkas millalgi eelmine või isegi üle-eelmine aasta – eh, pole see mälu nii hea midagi, eks – kõrva sõna „elanikkond”. Keegi vabakonna juhtkonn tarvitas. Umbes sellises lauses: „Elanikkonnale tuleb miskit tarka ja moodsat poliitikat ning selle abinõusid selgitada.”

Hiljem hakkas veel siin ja seal kõrva. Sõna võib olla paras nakkushaigus. Läheb käiku, siis läheb. Ja näis, et mõnedele meeldis. Teatud mõnedele. Riigiamenikele ja neilesamadele riiklikult heaks kiidetud vabakonnadele. Elanikkond siin, seal, elanikkonnale tuleb nagu ikka seletada, elanikkonna arusaamu muuta, elanikkond ei jõua kuidagi hiilgavatele ideedele järgi jne.

Iga kord, kui seda sõna kuulen, olen jälle üheksa-aastane. Üksinda kodus, heal juhul haige ka, et kooli pärast ei pea muretsema. Istun, villased sokid jalas, vahin mustvalgest telekast filmi kodusõjast ja välismaisest inferventsioonist. Ehk siis kunstilisi käsitusi bolševismi julmast ja metsikust noorusajast. Sel teemal tootsid tollased filmistuudiod sadade kaupa linateoseid.

Filmistseen, mis pähe ronib, oli järgmine: küla kuskil … kuskil, saabub uus Punaarmee komandör/komissar, sest eelmine on kas valgete elementide vastases võitluses hukkunud või saadetud Moskvasse täienduskursustele/tšekaasse eriülesannetele; seltsimehe võtab vastu kauem kohal viibinud ja kohalikke olusid tundev seltsimees, siis joovad üheskoos teed, tulija viib end asjadega kurssi ning möödapääsmatult küsib ühel hetkel: „Ja millised on elanikkonna meeleolud?”
Kohalike olude tundja paneb paberossi ette, rüüpab teed ja …

Nüüd hüppame tagasi tänasesse päeva, kui on loetud ja nähtud, kui ilged need tollal kangelastena esitatud tolgused olid.

Vastuseid võib olla mitu sorti. Nagu ka neist sõltuvaid edasisi tegevuskavasid revolutsiooni tulihingelise eestvõitleja peas.

„Vaenulik.”

Tähendab, tuleb elanikkond hukata, külad põletada, kui mõni kulak saab jooksu, siis gaasitada seltsimees Tuhhatševski eeskujul metsi ja rabasid.

„Ebasõbralik.”

Hukata meeselanikkond, vägistada naiselanikkond, lapsed Lenini juurde lastekodudesse, külad ikka põlema. Ah-jaa, vägistamine oli muidugi eelmises punktis ka.

„Kahtlane.”

Likvideerida papid, kulakud, iga kümnes meeselanikkonna esindaja, konfiskeerida kõik toiduained, hukata loomad, pooled tared ja panna kõik aidad põlema – niikuinii ei lähe neid raiskadel vaja.

„Neutraalne.”

Papid, kulakud ikka kuludesse, iga kümnes pantvangiks, vili rekvireerida, kirik põlema panna.

„Mitmesugune.”

Elemendid – lisaks pappidele – välja selgitada, maha lasta, õigetest organiseerida kitujate aktiiv, igaks juhuks jälle pantvange. Vägistamine jääb punaarmeelaste eraasjaks …

Nagu näete, läheb elanikkonna menetlemine aina humanistlikumaks. Vastavalt tolle meeleoludele muidugi. Isegi parimal juhul on aga põhjust elanikkonna suhtes valvsust säilitada.

Vabandust liiga pika näite pärast, kole lõbus oli jaburusi välja mõelda.

Öeldagu pealegi, et mõni mees on sassis ja sisaldab mingeid tumedaid vesi oma hinges. Võimalik. Võimalik, et panen jälle kõigega mööda. Aga – juba see, kui kasutatakse sõna „rahvas”, peaks natuke ettevaatlikuks muutma. Kui rahvast räägitakse, siis oleks tegu justkui mingi loomaga, inimestele jääb heal juhul rakukeste osa kehas. Kusjuures, ehkki selle looma nimel hea meelega räägitakse – kuidas ikka kannatab, ei mõista, pahad lähevad tema huvide vastu – siis sõimatakse ikka ka. Nii tagatubades kui ka avalikult. Enamasti lolliks. Mis siis! Vähemalt arvestatakse, kasvõi ohkides, et on ikka ettearvamatu loom. Ja, sõima, kuis tahad, ikka tuleb ka suurimal kirujal tunnistada, et ollakse isegi rakuke. Olgugi et arvatakse ennast asuvat ajus, mitte sooles.

„Elanikkond” on hullem nimetus. Ilmselt tuleb häda tõlkimisest. Selle nõukogude seiklusfilmi puhul tuli pilt ette, sest „elanikkond” tõlgiti vene keelde. „Populatsiooniks” tõlkides läheb päris käest ära. Populatsioon võib ju olla ka sitikad, tõugud, mingid batsillid … Uurimise- ja katsealused. Midagi – just midagi, mitte kedagi – millega ei samastuta iialgi, millele kaasa ei tunta. Võõras. Mis tuleb kas pehmemate või kurjemate vahenditega vaos hoida. Leekiv süda, selge pea ja puhtad käed, kui see kellelegi veel midagi ütleb. Kui ikka idee nõuab ja elanikkond ei taha koostööd teha, siis on kõik lubatud ning selle käest ei küsita, eks näeb, kas visata kont või anda kaigast … Niimoodi räägib ükskõikne, paremini teadev Võim.

Muidugi näeb mõni mees tonte. Aga sõnakasutus ütleb inimeste kohta palju.