Tundub, et olen lõpuks avastanud mõned sellised tõed, millele polnud varem mõelnudki. Näiteks see, miks pankurid maksavad oma direktoritele tohutuid boonuseid, kuigi nende pangad kõiguvad kuristiku äärel, või miks poliitikud, kes tundub, et ei kuula üldse rahvast, valitakse ikka ja alati tagasi. Aga põhjus on selles, et pankurid ja poliitikud ei tee mitte seda, mida rahvas tahab, vaid nad teevad seda, mida soovib kindel mõjuvõimas vähemus ehk siis nende aktsionärid. Nii kaua, kuni poliitikud teevad rahatuusad õnnelikuks, ei pea nad rahva pärast muretsema.

Pankurid maksavad oma direktoritele tohutuid summasid ajal, kui nad peaksid eelarvet konservatiivsena hoidma, sest oma uskumatult suure kasumi on nad teeninud püramiidskeemidega, kasutades oma hoiustajate investeeringuid ja pensionifonde. Pankurid mängivad seda mängu koos ja nutavad, et valitsused peavad neid toetama, et nad pankrotti ei läheks. Ja kõik usuvad nende mantrat, et kui Kreeka kukub, tõmbab ta kaasa kogu maailma. See on samasugune doominoefekt, mis saatis 50 000 Ameerika sõdurit surma Vietnamis 1960. ja 1970. aastatel. Meile öeldi ja me uskusime, et kui kommunism jõuab Vietnami, siis meie, ameeriklased, peame võitlema punastega juba oma kodumaa pinnal. Kommunism võitiski Vietnamis, aga ta kukkus iseenesest kokku. Praegu hirmutatakse meid juttudega uuest globaalsest majanduslikust doominoefektist.

Aga ma ei räägi ainult pankadest. Eesti Energia mängib samasugust mängu Eesti maksumaksjate rahaga. Nad hirmutavad rahvast sellega, et räägivad, nagu oleks taastuvenergia väga kallis, kuigi nad on ise samal ajal võtnud tohutuid subsiidiume ja varjatud toetusi juba aastaid. Nende ainus huvi on näidata, nagu nad oleksid ainsad põlevkivieksperdid kogu maailmas, tehes seda Eesti maksumaksja kulul. Kas me peame ikka maailmale näitama, et meie riik on põlevkivi tarbijana kuulus, kui euroliit hakkab meid põlevkivi tarbimise eest trahvima?

Kreeka rahvast sunnitakse karme meetmeid vastu võtma, et ta saaks üle Teise maailmasõja ajal tekkinud kahjudest. Pärast sõda oli kogu Euroopa rusudes, aga niipea, kui asjad hakkasid stabiliseeruma, andsid Euroopa, Venemaa ja Jaapan ootel turu Ameerika tehastele, et nad saaksid valmistada kõike vajalikku. Ameerika maksumaksja sai turu oma toodetele vastutasuks Marshalli plaani rakendamise eest. Nende raha läks oma palkadelt maksude tasumiseks, et valitsus saaks Marshalli plaani toetada, ja seejärel ringiga tagasi oma taskutesse, et võtta vastu uusi korraldusi. Pärast seda tasusid Ameerika tootjad jälle makse töötajate palkadelt, et rahuldada Euroopa, Venemaa ja Hiina vajadusi. Eelnenud poole sajandi Ameerika heaolu on suuresti tingitud asjaolust, et Ameerika tehased olid terved ja valmis andma kõike, mida maailm vajas.

Ikka ja jälle peab kordama tuntud tõde, et me millegipärast ei õpi minevikust. Olukord, millesse me praegu surume Kreekat, võib tekitada muret vaid pikas perspektiivis. Mäletatavasti kohtlesid liitlased sakslasi pärast Teist maailmasõda teisiti kui pärast Esimest maailmasõda. Pärast Esimest maailmasõda püüdsid liitlased võtta sakslastelt iga sendi ja jätta saksa rahva pankrotti. Rahvas oli meeleheitel ja muutus vihaseks, mistõttu saigi esile kerkida Adolf Hitler. Pärast Teist maailmasõda vastu võetud Marshalli plaan oli mõeldud selleks, et aidata Euroopat, mitte selleks, et karistada Saksamaad. Kreeka probleemile peaksime samamoodi lähenema. Kreeklased ei ole sellised, nagu oleme meie, eestlased, kes me võtame rahulikult vastu kõik, mida valitsus meile peale surub. Kuid ACTA on pannud meiegi rahva protestima. Kohtasin Tallinnas Kuku klubi ees enne ACTA-vastast protesti Vabaduse väljakul Toomas Sildamit ja küsisin temalt, kas ta toetab ACTAt. Ta naeratas kavalalt ja vastas vaid, et poliitikud peavad kuulama oma rahvast. Nad ei tohi unustada, kes on pannud nad kohtadele ja kes neile palka maksab.