Seiklustest Võru sõpruslinnade lätteil • Linna aastapäevajutt•

14. augusti hilisõhtul avastasin oma meilikastist ehmatusega Võrumaa Teataja peatoimetaja Kalev Annomi tervituse: „Kuidas edeneb Võru linna 228. sünnipäeva lugu?”

Tuletasin meelde, et viimati – oli see nüüd aasta või kaks tagasi, kirjutasin sellest, et Katariina oleks võinud Võru linna asutamise ukaasi üllitamise asemel ise valgel hobusel Võru rüütlimõisa härrale külla sõita. Veeta siin raskest riigitööst puhates mõni õnnelik ööpäev ja lahkumishetkel praegusel kirikuplatsil oda maasse lüües võimukalt käratada: „Мы, Екатерина Вторая, решили: здесь будет город!” Sedasorti tavatu juhus oleks Võru linna loomise igaveseks ajaks kroonikakirjutajate meelispalaks teinud.

Aastapäevajutul on veel see halb külg, et selles ei kõlba õelutseda linnavalitsuse ega volikogu kallal, küsides näiteks, et millal nad viimaks Lauluisa nimelise tänava katte siledaks saavad või kuidas nad Võhandu jõe kallet suurendada kavatsevad, et see, nagu tal vahepeal kombeks, vastassuunas voolamise halvad maneerid unustaks. Ei! See ei sobi kohe mitte!

Iseenda tarkusega pisut aru pidanud, otsustasin, et seekordses aastapäevajutluses kõnelen sellest, kuidas algas Võru sõpruslinnade saaga.

Kui ma 1989. aasta aprillis niinimetatud Võru linnapea ametis osutusin olevat, hakati mulle õige varsti sõpruslinna leidmisega pinda käima. Kuidas, põrgu päralt, see semulinna otsimine oleks küll toimuma pidanud, kui 1989. aastal käisid isegi turismireisid ikka veel läbi Moskva? No tõsi, Soome sai tõesti otse Tallinnast.

Eks Soome oligi see esimene variant. Minu tädipoeg töötas tol ajal Eesti Raadio rootsikeelsete saadete toimetajana ja just siis, kui ma tol kesksuvel selle „välismaise sõpruse” otsimisega kõige rohkem leilis olin, sain temalt kirja, et Laitila linnapea Heimo Polvi otsib Eestist sõpruslinna.
Saatsin Polvile kirja ning ei möödunud kuudki, kui sain vastuse, milles ta oma linna ja ümbritsevaid valdu tutvustas ning küllakutset palus.

Veel kuu hiljem saabus Laitila delegatsioon – Heimo Polvi, Pauliina Haijanen ja Reijo Aalto tegid tutvumisvisiidi. Novembris kirjutasime alla sõpruse ning koostöölepingu Laitilaga ja edasi liikus meie haare Rootsi, täpsemalt Götebourgi lähistele Härruda ja Landvetteri väikelinnadesse, kellega sõlmisime samuti sõpruslepingu.

Selle tüütu statistilise ülevaate tahaks nüüd asendada pisut kummalise või isegi groteskse poolega, mis on ka sellest ajast Võru sõpruslinnade otsimise ajalukku kirjutatud.

Pealt punased kuiredised, seest valged

Ühel õndsal 1989. aasta augustikuu päeval sisenesid linnavalitsusse kaks kallites ülikondades soome keelt kõnelevat härrasmeest. Pärast tutvustamist sain teada, et üks neist, Lauri Kannikoski nimeline, esindab Geraldtoni-nimelist linna.

Lisan kohe selgituseks, et Geraldton asub Austraalia läänerannikul, 28. laiuskraadil. Linn on asutatud aastal 1822 ja saab tänavu 190aastaseks. Praeguseks on seal elanikke arvatavasti kaugelt üle 30 000. Aasta keskmine õhutemperatuur on seal +24°C. Lähim Austraalias arvestatav linn Perth asub piki rannikut 483 km lõuna pool.

Pidasin seda visiiti esialgu päris heaks naljaks, aga kui Kannikoski mulle ajalehe nina alla pistis, jäin uskuma. Esitatud leht oli 1989. aasta 5. mai The Geraldton Guardian, kus kirjutati, et Geraldton tahab saada kolmandaks linnaks Austraalias, kes omab sõpruslinna NSV Liidus ja selleks linnaks soovivat nad Eestis asuvat Võru linna. Ei olnudki nali!

Samas lehenumbris oli ka Võru iseloomustavaid andmeid, kuid tänavapildiga oli eksitud – tuvastasin, et see kujutas Pärnut. Seda pidasin päris loomulikuks, sest 15 000 km kauguselt oli eksimine igati inimlik.

1944. aastast Austraalias elav soomlane Lauri Kannikoski, kes end ärimehe ja NSVLi turu agendina esitles, iseloomustas selles artiklis peale kõigi muude andmete eestlasi järgmiselt: „They are red on the outside like raddishes, but white on the inside.” (tõlkes: „Nad on pealt punased nagu redised, kuid seest on valged.”)

Meie kohtumise käigus andis Kannikoski Geraldtoni linnapea volitusel Võru linnale üle Austraalia ajaloolise motiiviga metallplaadi ja bumerangi ning teatas, et Geraldtonis hakkab lähemal ajal üks tänav Võru nime kandma.

Andsime Kannikoskile üle Võru linna tutvustava materjali ja võrulaste nimel sõprusläkituse avaldamiseks The Geraldton Guardianis.

Soo! Nüüd oleks vist aeg selle segase loo taust selgeks teha.

Kannikoski, kes nagu hiljem välja selgitasin, oli autoremonditöökoja ning pesulate omanik, kelle huviks oli põhiliselt musta ja värvilise vanametalli kokkuost edasise eesmärgiga sama metall kõva vaheltkasuga saudidele maha müüa.

Et aga seda Geraldtoni tausta siiski ajaloolisest huvist selgitada, saatsin paar aastat tagasi Geraldtoni volikogule e-maili, et uurida, mis selle 1989. aasta 5. mai The Geraldton Guardianis ilmunud artikli taga siiski oli. 20. ja 22. septembril 2010 sain vastuseks kaks e-maili ja The Geraldton Guardiani 1989. aasta maikuu artikli koopia.

Geraldton on nüüdseks ühinenud kõrvallinna Greenough’iga (City Geraldton-Greenough) ja on nüüd siis palju suurem. Volikogu esindaja Barbara Tempertoni vastusest selgus, et puuduvad mis tahes protokollid Kannikoskile volituste andmisest, The Geraldton Guardian ei ole avaldanud Võru linna tervitusi ja loomulikult puudub Geraldtonis Võru nimeline tänav. Ilmselt oli The Geraldton Guardiani artikkel tema kodumaa sõbra, kes temaga tookord kaasas oli, ja tema iseenda fantaasia varal pooleldi intervjuuna ajakirjanikule sokutatud.

Asja kokkuvõttena võin lisada, et aastatel 1988–1993 liikus Eestis kõikvõimalikke „äritegelasi”. Soomlased nimetasid neid huijariteks ja vene keeles kõlaks nende koondnimetus „дельцы”. Nende sooviks oli sooritada mõni ühekordne või lühiajaline, ehkki valgustkartev, aga ometi kopsakat vaheltkasu tõotav äritehing. Lisaks veel seda, et Kannikoski kaaslane, kelle nime ma viisakusest ei nimeta, tuli minult paar aastat hiljem odava skandiumi ostmise võimalust küsima.

Aeg läks, aga õnn ei kadunud. Pisut hiljem, kui raamatut kirjutama hakkasin, osutasid need kaks vennikest mulle toreda teene, sain nad võtta Pekka ja Pertti nime all oma kahe ilmunud raamatu esimeses osas („Detsembripäike”) piiritaguste metalliärimeeste prototüüpideks.

Ajalugu on nagu daam, kellega ajaloolased teevad, mida tahavad, ütles Voltaire. Napoleon aga omakorda, et ajalugu pole olemas – tema tegevat seda ise. Nende kahe suure prantslase sõnadele sobiks nagu maasikas tordile eestlaste ütelus: „Ise me ilu tegijad!”

Head linna aastapäeva, kallid kaaslinlased!