„Võsavennad” pälvisid tunnustust ja tänu

ETENDUS ❯ Homme õhtul kell 19 mängitakse Tsooru rahvamaja laval viimast korda Tõnis Braksi külakomöödiat „Võsavennad”. Tegu on neljaosalise külajandiga, mis jõuab rahva ette juba 12. korda, kuid keegi ei julge öelda, et nüüd pannakse lavastus kalevi alla ja rohkem teda ei näe. Tegu on küll pika näidendiga, kuid head etendust vaatab rahvas ka hea meelega.

„Võsavendade” autorist Tõnis Braksist niipalju, et ta on 1885. aastal Läänemaal sündinud ning 1966. aastal Tallinnas surnud ajakirjanik ja näitekirjanik, kes on teinud kaastööd Kiirele ning teistele väljaannetele, kirjutanud vesteid ja näidendeid. Kirjutanud on ta nii oma kui varjunime all.
Laine Keerov, Tsooru külateatri peanäitejuht võttis Tõnis Braksi „Võsavennad” mängukavva 2011. aasta sügisel ja juba möödunud aasta kevadel mängiti esimest vaatust. Järgnesid ülejäänud osad (s.t kolm vaatust) ja nii jõuti 12. korrani.

Tegelasi on lavastuses üheksa. Peategelast nagu polegi, sest kõigil on laval oma osa teha, kuid paneksin tegelased ritta niimoodi: Lepiku Liias (Tiit Laanejärv), tema naine Leenu (Marge Annus) ning tütred Minni (Lily Keerov) ja Maie (Liis Keerov). Edasi tuleksid neid kosida tahtvad Timo (Jarek Jõela) ja Simo (Herki Hillak). Talu teenijatüdruk on Anu (Ly Raudsepp) ja karjasepoiss Kutt (Kevin Keerov). On veel vana sõdur Ott, keda mängib Ale Annus.

„See oli suuremahuline projekt, ega me nii paljude osalistega ja nii pikka lavastust eriti teha ei saa, sest mängime ju tavaliselt muude ürituste ees oma lugu. Maal käib teatritegemine pisut teistmoodi kui linnas. Nüüd võtsime oma näitetrupi enamvähem pooleks ning uued näidendid tulevad viiele (Margus Mölli „Laip sahvris ehk lõuna neljale”) ja kuuele (Virve Osila „Rootsi onu ehk Ka vaesed naeravad”) osatäitjale,” seletas Laine Keerov. Esimest Keerovi nimetatud etendust tahetakse lavaküpseks saada sõbrapäevaks ja teist naistepäevaks.

Kui vaadata „Võsavendi” saalisistuja pilguga, siis tundusid kõige kobedamad kolmas ja neljas osa/vaatus. Võib-olla sellepärast, et näitlejad olid ennast juba soojaks mänginud ning tekst ja lavaline liikumine tulid loomulikult välja. Aga võib-olla ka sellepärast, et lõpp oli lihtsalt huvitavam.

Siinkirjutajale meeldis tsäbe ja hea väljaütlemisega teenijatüdruk Anu, peretütred jäid pisut häbelikuks. Peab ütlema, et Anu mängis kohati üle isegi Timo ja Simo. Ent üldiselt oli näidendi tase enamvähem võrdne, mängiti ühtlaselt ja lustiga. Kui Laine Keerov nüüd uuteks lavastusteks trupi kahte ossa jagas, siis küllap on tal kergem näitlejaid osadesse passitada ja vaadata, missugune roll kellelegi istub.

„Võsavendade” neljanda osaga olid Tsooru näitlejad ka Valgas Kagu-Eesti teatrite festivalil ja pälvisid seal auhinna kollektiivse mängu eest. Preemiaks saadi naerva ja nutva maskiga kujuke.
Kõige soojemad tänusõnad Tsooru näitetrupile heal tasemel mängitud „Võsavendade” eest!