TÕNU KULLA – kolmveerand sajandit

VGT

Võttes aluseks tõde, et Tõnu Kulla isik asetub kui kaljurahn tervelt pooleks sajandiks Võru linna ajalukku, siis soov tema lugu ühele ajaleheküljele ära mahutada võrdub kaameli nõelasilmast läbiajamise katsega. Ei katseta, ärgitan hoopis kokku põimida paraja jämedusega erksa värviga oheliku, millega on Tõnu oma elusündmustekaamelit talutanud, ja võtta suurema silmaga nõel.
Ehkki juhtusin koos Tõnuga 1960. aastate lõpul pisut kauem kui aasta jagu ühes trepikojas elama, alustan siiski lõpust.

Võru linna valimiskomisjoni 2011. aasta 15. septembri otsuses nr 9 on kirjas, et Tõnu Kulla palus peatada oma volitused volikogu liikmena, mis pidi tähendama Tõnu tahet teha time out, et lõpuks „vanadust nautida”. Teades omal nahal, mida viimased kaks sõna tähendavad, asetasin need jutumärkidesse.

Usun mäletavat, et tegevustandrilt lahkumise tõdemus alustas Tõnul küpsemist juba aastat poolteist enne toda septembrikuud. Kord volikogu laua taga mingi ebaloogilise otsuse üle nördimust avaldades põrutas Tõnu: „No kurat, aitab mulle ka juba – üle 70 – kaua võib …!”