Kaitse lapsi kaitsjate eest!

Hiljuti teatas ERR: „Lastekaitsjad soovitavad samasooliste kooselu selgitustööga alustada juba lasteaias.” Et siis: „MTÜ Lastekaitse Liit hinnangul on riigikogu menetluses olev samasooliste kooselu seadustamine tervitatav samm ühiskonna avatuse ja võrdõiguslikkuse poole. Et see protsess valutumalt kulgeks, tegi liit omalt poolt soovituse, et koolides ja lasteaedades suurendataks selgitustööd samasooliste ja nende kooselu kohta. „Selleks vajalikud ressursid peab leidma riik. Lapse heaolu tagab muu hulgas kaaslaste teadlik ja neutraal-ne suhtumine samasoopaaridesse,” kirjutas liit riigikogu õiguskomisjonile.” Olen vist juba nii vana, et enam ei imesta, isegi ei viitsi pahurdada. Pisike „ah” käib läbi, millest saab kohe „ahah”, ei enamat. Kõigega harjub. Ainult uiud käivad läbi. Meenutused, pigem.

Kõigepealt mõne aasta tagune „Tujurikkuja” sketš, kus Ott Sepp esitab lasteaeda tööle pürgivat lapsepilastajat. Sellest tuli pähe, et, inimesed, ärge visake kergemeelselt nalja! Naljadel on loll omadus mingi hetk tõeks saada, kuigi seekord ehk mitte nii räigel kujul. Ent kõik on võimalik, millegi üle ei tasu imestada.

Siis aeg nii 20 aastat tagasi, kui keegi kaevas üles nõukogude lasteaia metoodilise juhendi. Pole praegu kindel, aga see võis olla huumoriajakiri Pikker. Huumoriajakiri, kui keegi ei mäleta. Tüübid olid leidnud koha, kus õpetati, kuidas harjutada lapsukesi isake Leninit – või oli nii vana juhend, et lausa onu Stalinit – kummardama, uskuma ja austama. See oli omaette naljakas. Lastelt nõuti esmalt, et nad nõuaksid jõuluvanalt kommi. Komme ei tulnud. Siis näidati Lenini pilti ja küsiti, kes see onu on. Kes teadis, sai kohe kommi. Teised pidid onu Leninilt kommi paluma ja, kae, nõukogude teadvuse jõul kommid ilmusidki. Suisa lust kujutleda, kuidas samade vahenditega hakatakse nüüd lapsi töötlema. Näiteks näidatakse pilti, kus issi, emme, laps(ed), ja küsitakse kurjalt: „Mis on pildil valesti?” Kes vastab, et „võib olla ka kaks issit, kaks emmet”, saab kommi. Segaseks jääb, mis teha lastega, kel on ainult emme. Eks sel teemal saab omaette koolitusi korraldama hakata.

See viib kolmanda uiuni. Nimelt oli endal tosinkond aastat tagasi Lastekaitse Liiduga õiendamist. Kutsusid mingile konverentsile, mille segast teemat enam ei mäleta, ja tuli nende kontorist läbi käia, mis andis kõva obaduse. Ise nii-öelda töötati mitte just viimases reklaamikioskis, millised teadupärast üksteist edevusega üle trumbata püüavad, et kes suudab endale šikima-veidrama kontori kujundada. Tolle kontori kõrval olid need kõik keldripoed, seejuures kahtlased, räpased ja lehkavad. Disainerite ja teiste hudode masinavärgid – ning need tüübid nõuavad endale arvuteid, mis ka kooki küpsetavad ning õlut teha oskavad – sealsete kõrval mingid hädised arvelauad. Raha lõhn hõljus ja see tundus ülla nimega ettevõtmise kohta natuke imelik. Samas – ikka võib lahke südamega onusid ja muud rahvusvahelist abi süüdistada. Konverents oli igav, seetõttu jäi veel enam aega mõtiskleda ja arvutada, mis võiks olla Viru hotelli konverentsikeskuse päevaüür, kus seda konverentsi peeti. Mis maksab kamba toitlustamine, mõtlesin. Mis tulu sellest tõuseb lastele? Kuidas see neid kaitseb, mille eest kaitseb, kui onud-tädid päev otsa pläägutavad ja kohvitavad?

Kuid mida mina tean …? Võib-olla ei näe ma lihtsalt niinimetatud suurt pilti. Eks tuleb siis jääda oma väikluse juurde ja otsida väiklasi seletusi, miks niinimetatud lastekaitsjad astusid homopropaganda vankrile. Ei viitsi enam ümber nurga öelda – raha – ega muud seletust ole. Vaatamata sellele, et Lastekaitse Liit nimetab end mittetulundusühinguks, õnnestus sel näiteks möödunud aastal 77 000 euroga kasumis olla. Raha käis sellest mittetulundusest läbi 824 000 eurot. Liikmemaksud sellest oli tugev 546 eurot. Haridus- ja teadusministeerium ängas 206 000 euro ringis. Ei tea, kas seda saabuvat homopropagandat lasteaedades käsitatakse ka haridus-teadustegevusena?

Sotsiaalministeerium lõi letti 94 000 eurot. Avatud Eesti Fond – kas ükski totrus ilma selle toetuseta saab? – oli tagasihoidlik 30 000 euro andja. Kodanikuühiskonna Sihtkapital – kah tuntud veidruste kinnimaksja – koonerdas 7000 euroga, koid norrakad. Nii ta koguneb. Ime siis, et palgakulud 320 000 eurot, töötajaid 16. See teeb keskmiseks pihkujõudvaks rahaks lastekaitsjale nii 975 eurot kuus. Üle keskmise, igal juhul üle mediaanpalga väga korralikult. Ega progressiivsele intelligentsile tohigi vähe maksta, miks nad muidu teab-mis-uuringute magistrit tegid? Ehk siis vaatamata ilusale nimele näib olevat tegu järjekordse vabakondliku asutusega, mille eesmärk on kõikjalt raha pumbata ja see usinasti ära kulutada projektidele, konverentsidele, muidu soojale õhule. Võib-olla teile jääb teine mulje, minu oma on selline. Pole siis ime, kui haisteti, et kohe-kohe vastuvõetav kooselu-, rahvasuus homoabieluseadus hakkab nõudma kõvasti kulukat selgitustööd. Juba maast-madalast, lapsest peale mõistuse ja kommete krussikeeramist, mille eest on hästi nõus maksma Eesti riik, rahvusvaheline üldsus, Euroopa jne. Patt oleks pihku mitte alla panna, eks?

Mis järgmiseks? – Eks näe. Võib-olla jaksab veel kunagi imestada.