Riigikogulane vastab presidendi vastuvõtu kohta

KÜSIMUS–VASTUS • On tavaks, et Eesti president korraldab iseseisvuspäeval piduliku vastuvõtu. Vastuvõtul toimuvat kätlemistseremooniat on irooniliselt nimetatud ka pingviinide paraadiks. Kätlemistseremoonia on püsinud peaaegu muutumatuna Eesti taasiseseisvumisaja algusest saati. Järgmisel aastal saab Eesti Vabariik 100 aastat vanaks (või nooreks?). Sellise ümmarguse juubeli puhul võiks ju midagi uut juurde mõelda või muuta. Või siis üldse selline „pidu katku ajal” ära jätta?

Et teada saada, mida rahvateenrid sellest arvavad, saatsime riigikogulastele sellised küsimused: kui senini on vabariigi aastapäevade tipphetkeks presidendi vastuvõtt, siis milliseid muutusi võiks teha, kui Eesti riik saab 100aastaseks? Millise pilguga vaatate neid presidendi külalisi, kes saabuvad kasukates?

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Presidendi vastuvõtu võiks rahulikult ära jätta. Milleks meile see pingviinide paraad. Kas see kleitide demonstratsioon ühendab Eesti rahvast? Kas see annab puudust kannatavaile peredele juurde lootust paremale elule? Kas need uhked autod ja kostüümid tõstavad sõdurite patriotismitunnet? Ma arvan, et ei. Me ju paljude suurriikide puhul taolisi vastuvõtte ei näe. Milleks need? Vist ainult vaesed väikeriigid püüavad oma suurust naiste kleitidega näidata. Eriti hulluks läheb asi järgmistel päevadel pärast vastuvõttu, kui algab daamide kleitide kriitika ajakirjanduses. Kes pole kindla ringi eliitõmbleja juures oma kehakatet õmmelda lasknud, see saab sajatada. Masendav, kuidas kollane ajakirjandus kukub naisi arvustama. Nii nende ehteid, kingi kui ka neid ennast ja nende kehakaalu. Ma ei kujuta ette, kuidas üks kriitikanoolte alla sattunud proua enam edasi elada saab. Kuidas tööl ja poes käia? Kuidas nende perekond edasi koos püsib? Mina isiklikult vastuvõtule ei lähe ja ka minu abikaasa Helle pole sinna kippunud. Minu meelest tuleks meil presidendi ametipost üleüldse kaotada. Mida on teinud praegune president, mis ühendaks Eesti rahvast?

Meelis Mälberg (Reformierakond): 100 aastat oma riigi ajalugu on piisavalt pikk aeg, et sellega mingid tavad, kombed ja traditsioonid jõuavad välja kujuneda. Lihtsalt muutmise pärast midagi muuta pole vaja, sest traditsioonidel on iseenesest oma väärtus. Kui aga on vaja midagi ajakohastada, siis loomulikult. Aga mina küll ei näe, et vabariigi aastapäeva tähistamises ja presidendi vastuvõtus oleks vaja midagi kardinaalselt muuta.

Toomas Paur (Keskerakond): Vabariigi aastapäeva tähistamise tipphetkeks kujunenud presidendi vastuvõtt on igal juhul muutunud üldrahvalikuks traditsiooniks. Mõnedele see meeldib, teistele mitte, kuid kõik teavad sellest ja suur osa Eesti ühiskonnast jälgib seda põnevusega televiisorist. See üritus on kujunenud Eesti ühiskonna sotsiaalse toimimise lahutamatuks osaks. Seega kindlasti peaks selle traditsiooniga jätkama, seda enam, kui midagi paremat pole välja pakutud.

Muuta võiks ehk seda, et senisest veelgi enam tublisid inimesi tunnustada, rohkematele inimestele medaleid anda. Mitte et medaleid peaks devalveerima, vaid rohkem ühiskonnas avatuma pilguga ringi vaatama, sest oma tubli töö ja panusega meie riigi arengusse medaleid välja teeninud inimesi on meil palju rohkem, kui neid praegu esile tuuakse. Inimeste tunnustamine motiveerib aga edasi pingutama ja on ka innustuseks teistele. Eesti inimesed ei ole liigselt medaliusku, kuid medalid on ikkagi tunnustuseks ja suunavad inimesi käituma viisil, mis on hea meie riigi tulevikule.

Rohkem võiks ausse tõsta ka pereväärtuseid, mis väljenduks senisest rohkemal määral tublide perede vastuvõtule kutsumises. Tugev perekond on ühiskonna vundament ja perekonna tähtsust ei ole võimalik kuidagi ülerõhutada, selle tähtsuse esiletoomata jätmine aga mõrandab ühiskonda. President peab seisma ühiskonna tugevdamise eest ja pereväärtuste sissetoomine on hea viis selle saavutamiseks.

Külalistesse, kes saabuvad kasukas, suhtun neutraalselt, ei heakskiitvalt ega mahalaitvalt. Igaühel on õigus riietada ennast sellisel viisil, nagu ta õigeks peab. Kui seostada seda teemat karusloomakasvatustes sageli valitseva olukorraga, siis sellel teemalt tuleb peatuda just kasvatuste poole pealt ning vajaduse korral regulatsioone kehtestada. Kasukakandjate kaela, kes on süütult poest endale meeldiva riideeseme leidnud, süüd loomade ebakohase kohtlemise eest määrida ei saa. Me näiteks ei süüdista ju lihasööjaid inimesi loomade massimõrvamises või kalasööjaid kalade lämmatamises veest välja tõmbamise tagajärjel.
Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva!

Kalvi Kõva (SDE): Meil kõigil on erinevad hetked, mida iseseisvuspäeval oluliseks peame. See võib olla Eesti lipu heiskamine kodutalus 24. veebruari päikesetõusul või teenistus kodukihelkonna kirikus, see võib olla ka varane ärasõit kodust, et jõuda perega kaitseväe paraadi vaatama, aga ka kommikarp ja kohvipakk naaberkorteris või naabertalus üksi elama jäänud üleaedsele. Muidugi võib see olla õhtupoolik elutoas koos teleri ja Vabariigi Presidendi iseseisvuspäevakõnega, millest paljud otsivad tuge ja maailma seletamist, meeldejäävaid kujundeid. Eesti on nagu metsmaasikas, ürgne ja väike – mäletate seda president Ilvese sõnamängu kolm aastat tagasi? Seega peame ikka oluliseks sisu ja jätame kõrvalossa vormi, mille muutmine on muidugi võimalik ka nii, et traditsioonid kestma jäävad.

Kui mina vaatan presidendi külalisi, siis mina vaatan inimesi, mitte riideid.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): 1. Vabariigi sünnipäev jõuab iga meie inimese mõtetesse ja päevatoimetamistesse. Saame koos lähedaste-sõprade ja ka võhivõõrastega koos rõõmustada selle üle, et saame oma vabas riigis tunda end turvaliselt, kõneleda oma emakeeles, kasvatada siin oma lapsi ning igati nautida vabadust. Vabariigi sünnipäev on sündmusi täis, alates lipuheiskamisest Pika Hermanni tornis päikesetõusul kuni õhtuse Vabariigi Presidendi vastuvõtuni. Sünnipäevapidu peetakse igas maakonnas ja paljudes külakogukondades, see jõuab igasse kodusse, igasse südamesse. Ega alati peagi sünnipäeva tähistama uhkeldades, olulisem on pidu meie südames. Heisakem lipp oma kodumajal, katkem pidulikum söögilaud, süüdakem sinimustvalge küünal. See on meie ühine rõõmupäev.

2. Vabariigi sünnipäeva olulisim ja kajastatuim sündmus on riigipea vastuvõtt. Soovitan presidendi kõnet tähelepanelikult jälgida, mis teema president tõstatab, keda kiidab, millele näpuga vibutab. Presidendi vastuvõtu kutse eeldab väärikat ja esinduslikku rõivast. Paraku on avalikkuse tähelepanu rohkem vastuvõtule kutsutud külaliste riietusel, ent mõistan, et Eesti moekunstnikel teist nii uhket loomingu võrdlusvõimalust, kui on 24. veebruaril, ei ole. Moeapsakatele ei tohi tähelepanu juhtida halvustades ja sildistades.

Kasukat on olnud meil Põhjamaal ikka talvel vaja. Tänapäeval saab neid teha karusnaha asemel kunstmaterjalist, uued tehnoloogiad võimaldavad tulemuse, mis ei jää ei väljanägemiselt ega soojapidavuselt alla traditsioonilisele nahkkasukale. Kas presidendi vastuvõtule tulles kasukas selga panna, on kandja valik, näiteks mõni jahimees võib ju tulla ka oma lastud trofeega, aga ma ei saa kiita heaks kõike, mis karusnahafarmides toimub.

Uno Kaskpeit (EKRE): Ma saan aru, mida te kasukate all silmas peate. Selles olukorras, kuhu on liikunud maailm, ei ole Euroopas ja ka meil Eestis kohta laristamisel ja priiskamisel ehk pidutsemist katku ajal. Rändekriis ning aina uute miljonite inimeste liikumine arenguriikidest heaoluriikide suunas, Vene impeeriumi jätkuv agressiivsus on olukorda maailmas totaalselt muutnud. Need, kes muutustega kaasas ei käi, kipuvad välja surema. Paraku oleme sisenenud uude ajajärku, kus ühiskonna lõpmatu õitsengu ideega tuleb hüvasti jätta. Heaolu hakkab kahanema, demokraatia kitsenema ja reast vabadustest tuleb paraku loobuda. Peame hakkama kulutama rohkem raha oma riigikaitsele, piirivalvamisele ning sisejulgeolekule, et Eesti riiki ja kultuuri säilitada. 100 on küll tore number, ent peaksime tegema kõik, et tuleks ka järgmisi juubeleid. Igaüks peaks ennast muutma, seda eeskätt kasinuse, kokkuhoiu ning vabaduste mõningase äraandmise hinnaga, kuigi see näib ebamugav.

Ellu ei jää selles olukorras mitte priiskavad ning kõike lubavad riigid, vaid kokkuhoidlikud ja ettenägelikud, kes suudavad uute olukordadega kohaneda. Meil on valida kahe tee vahel: kas pidada juubelit „Eesti 150” või mitte, nii lihtne see ongi.

Arno Sild (EKRE): Presidendi vastuvõtust on saanud üks vabariigi aastapäeva oluliseim sündmus, kuigi mitte just tipphetk. Kui üks üritus kordub aastaid samas formaadis, siis tekib ootus uuendustele ja muutustele. Tähtis ei ole, kui eriliseks kujuneb presidendi vastuvõtt riigi 100. sünnipäeval. Oluline on, et ei oleks suuri erinevusi lihtsate Eesti inimeste ja presidendi vastuvõtul osalejate vahel, olgu see kas või toretseva riietuse või muude võimaluste osas. Oluline on seda tähtsat etappi meie elus tähistada teistmoodi. Mõtlen siin, et kogu rahvas, sealhulgas meie järeltulev põlvkond, saaks sellest osa.

Kultuuriministeeriumi ja teiste asjaomaste valitsusasutuste ülesanne on teha nii, et aastapäeva üritustesse oleks kaasatud kogu Eesti rahvas. Kuna neid üritusi ei ole just palju, tuleb toetada rahvuskonservatiivide korraldatavat tõrvikutega rongkäiku, mis on tõeline rahva pidu. Sama traditsioon on väga populaarne Lätis, Leedus ja ka Poolas.
Ettevalmistused Eesti 100. sünnipäevaks peavad käima juba praegu.

Ei pea päris õigeks seda, et presidendi vastuvõtu võiks üldse ära jätta. Peab austama juba väljakujunenud traditsioone, vastuvõtu teleülekanne on üks populaarsemaid.
Soovin kõigile lugejatele ilusat vabariigi aastapäeva.

Inara Luigas (SDE): Meie president Kersti Kaljulaid on vahel välja tulnud väga ootamatute ja huvitavate ideedega, mille eest on ta rahvalt ka nahutada saanud. Olgu selleks näiteks kirikutes mittekäimine, Pätsu ausamba mitteavamine. Isiklikult mulle ta väga sümpatiseerib, ja seega siin selline uus huvitav soovitus Eesti vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks. President võiks välja valida ühes Eesti nurgas huvitava maastikulise koha, milleks võiks olla mäeküngas, metsatukk, nurm jne. Vastuvõtule kutsutute arv jagatakse Eesti peale ära ja iga nurk, kogukond või vald saab kvoodi, mitu saadikut vabariigi aastapäevale saadetakse. Kohapeal tehakse konkurss: esitatakse kandidaate, tehakse valikuid ja saadetakse parimad igast Eestimaa nurgast presidendi vastuvõtule. Kogukond ise otsustab. Saata võiks isegi perekondade kaupa. President süütab õhtul suure lõkke, masti tõmmatakse sinimustvalge lipp, Kersti Kaljulaid peab kõne, toimuvad ringmängud, keedetakse ja jagatakse suppi. Ümbruses tehakse veel lõkkeid, kogu Eesti rahvas võiks samal ajal väljas metsatukkades, nurmedel lõkkeid teha ja tervitada meie maa 100. sünnipäeva. Stsenaariumi peaks muidugi rohkem läbi töötama, aga oleksin nõus ettevalmistusmeeskonnas olema. See oleks midagi täiesti teistmoodi, ilma suuremate esinemisteta ja demonstratsioonideta, suuremate kuludeta, aga kindlasti suurema rahva kaasatusega, suurema teineteisele lähenemisega, lõimumisega. Ja hiljem võiks president ümberkaudsete kogukondade lõkkerahvast külastada. Kindlasti on ta seal oodatud. Metsapidu kestab hommikuni, kuni lõkked kustuvad.

Aga kasukatest nii palju, et kellel see juba muretsetud, las see kannab. Minul kasukat ei ole ja ma pole seda kunagi ka ihaldanud. Täna kirjutan alla seadusemuudatusele, mis keelustab karusloomade pidamise karusnaha tootmise eesmärgil. Karusnahk pole esmavajalik kaup.

Anneli Ott (Keskerakond): 2018. aastal tähistab Eesti Vabariik oma 100 aasta juubelit, kuid erinevad pidustused ja üritused on seda suursugust tähtpäeva märkimas ju kokku kolme aasta vältel. Juba sel kevadel alustatakse üle riigi üritustega, peale selle saab Eestist Euroopa Liidu eesistujamaa, mis samuti on Eestile oluline ning annab meile võimaluse oma riiki väga paljudele külalistele tutvustada.

Juubeliprogrammi on kaasatud väga paljud asutused ja kodanikuühendused. Erinevate sündmuste kaudu jõuab juubeli riiklik tähistamine kindlasti kõigi eestimaalasteni. Põhjalikult läbimõeldud kava jõuab pidupäeva puhul väga paljudesse Eestimaa linnadesse, küladesse ja kodudesse. Paljud kontserdid, näitused, spordivõistlused ja Eestit tutvustavad konverentsid toimuvad ju ka Eestist väljaspool. Usun, et Eesti tähistab oma suurt tähtpäeva igati vääriliselt. Kel veel häid ideid ja mõtteid, saavad kindlasti soovi korral kaasa lüüa.

Presidendi vastuvõtt 24. veebruaril on tavaliselt kalendri järgi külm aeg, kui õhuke kleit seljas, on kasukas igati asjakohane. Üldiselt ma ei vaata, mis kellelgi seljas on, pean seda igaühe vabaks valikuks ja sisemise tunnetuse küsimuseks. Kui proua abikaasa on jahimees ja tema kasuka jaoks need rebased või jänesed küttinud, siis peaks kõik loodusseadustele ka vastama.
Soovin kõigil ilusat saabuvat Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva!