JUHTKIRI Kas sularahavabadus on vabadus?

Eesti liigub kindlalt sularahavaba ühiskonna poole. Värske uuring kinnitab, et ainult 18 protsenti Eesti elanikest eelistab sularaha maksemeetodina.

Ka vanemad põlvkonnad, kelle puhul võiks eeldada suuremat truudust paberrahale, on hakanud rohkem kasutama digitaalseid maksevõimalusi. Kui 40ndates inimeste seas on sularaha eelistajate osakaal veel ligi veerand, siis 70aastaste ja vanemate seas on see langenud kõigest 13 protsendini. See näitab, et tehnoloogia arenguga kohanemine ei tunne vanusepiire.

Sularaha kadumise taga ei ole pelgalt diginoorte mugavus, vaid ka ettevõtete ja tarbijate valmisolek kiiresti arenevaid tehnoloogiaid omaks võtta. Kaardimaksed, mobiiliäpid ja üha rohkem levinud kontaktivabad maksed on muutnud sularaha tarbetuks risuks. Paljude jaoks on see ka turvalisuse küsimus, sest sularaha puudumisega väheneb varguseoht ning raha ei lähe lihtsalt „kaduma”.

Ometi ei saa sularaha rolli ühiskonnas veel täielikult maha kanda. Ligikaudu 80 protsenti Eesti elanikest on viimase aasta jooksul siiski vähemalt korra sularahas maksnud. Eriolukordades, näiteks kriiside või ulatuslike IT-tõrgete ajal on sularaha oma väärtust korduvalt tõestanud. Ekspertide soovitus hoida kodus väike sularahavaru ei ole juhuslik. Tehnoloogia võib tõrkuda, aga paberraha töötab alati.

Küsimus on aga tasakaalus. Kas on turvaline hoida oma sääste „seina sees”? Teisalt, kodune varu võiks olla piisav, et katta mõne päeva esmavajadused nagu toit, transport, esmatarbekaubad. See on pigem kindlustuspoliis kui igapäevane maksevahend. Samas jätaks täielik sularahast loobumine osa ühiskonnast, näiteks tehnoloogiavõõrama seltskonna ebavõrdsesse olukorda.

Ühiskonna digitaliseerumine on pöördumatu, kuid sellega ei tohi kaasneda sund ja välistamine. Kaupmehed ja teenusepakkujad peaksid jätkuvalt pakkuma erinevaid makseviise, sest uuringu järgi jätab ligi kaks kolmandikku tarbijatest ostu katki, kui ei saa maksta endale sobival viisil. Valikuvabadus ei ole luksus, ja seda mõlemat pidi. Praegu on üksjagu ka neid kaubandusasutusi, kus endiselt saabki tasuda vaid sularahas või peab kaardimakse puhul teenustasu ise kinni maksma.

Kuigi ühiskond võib viie aastaga muutuda järjest sularahavabamaks, peab paberrahal selles digirevolutsioonis veel vähemalt mõnda aega olema väärikas ja kaitstud koht.