Sotsialismi põletava päikese all elades kuulus kohustuslikku igapäevaellu teadmine, et kohe-kohe oleme jõudmas kommunistlikku paradiisi, kus kõik on tasuta. Sinna paradiisi me teatavasti kunagi ei jõudnud. Tasuta kõrghariduse eesmärk ei ole sellise paradiisi pakkumine, vaid sisuliste probleemide lahendamine Eesti kõrghariduskorralduses.

Praegu on meil 70 000 tudengit, kellest kõigest 10 000 saab aastas kõrgharidust tõendava diplomi. Diplomini jõudmiseks võiks tudengil kuluda keskmiselt kolm aastat, nagu on ette nähtud, aga kulub seitse. See ei väljenda muud, kui meie kõrghariduse ebaefektiivsust.

Tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine kõrgkoolist on senise rahastamissüsteemi puhul olnud enam kui ebatõenäoline. See on viinud olukorrani, kus paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks kooli sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on liialt sõltuvuses üliõpilaste arvust.

Tuleval aastal rakenduva reformi üks eesmärke on tõsta kõrghariduse efektiivsust, kvaliteeti ja kättesaadavust. Kvaliteetsem ja kättesaadavam haridus tähendab noortele paremaid töötingimusi ja tulevikus ligipääsu tasuvamatele töökohtadele. Noorte tööpuudus küündib meie ühiskonnas erinevatel hinnangutel 30 protsendini. Selle põhjuseks loetakse tõsiasja, et mida katkendlikum on haridustee, seda raskem on siseneda ka tööturule. Rakenduv tasuta kõrgharidusreform nõuab üliõpilaselt õpingutele pühendumist.

Tasuta kõrghariduse kehtestamisega kaob praegune ebaõiglus, kus osad saavad õppida tasuta õppekohtadel, osad aga mitte. Reformiga selline ebaõiglus kaob, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased. Täna kehtestatud õppemaksud käivad paljudele tudengitele üle jõu. Tean oma tutvusringkonnas mitmeid üliõpilasi, kes on sunnitud õpingute rahastamiseks käima hooajati välismaal tööl. Omavahelistes vestlustes on mööndud, et kergem on ülikoolile käega lüüa, sest algselt seatud eesmärk kipub argitoimetustes ähmastuma.

Kõrgharidusreformi puhul on oluline märkida, et tasuta saavad õppida need, kes õpivad täiskoormusel. Kui mingil põhjusel täidab üliõpilane õppekava vähem, kui täiskoormusega sätestatud, maksab ta õiglaselt üksnes tegemata jäänud ainepunktide eest. Piltlikult öeldes on riik andnud õnge ja näidanud kätte veekogu, kus leidub kalu. Kui rikkalik on päeva lõpuks kalasaak, sõltub eelkõige ikkagi kalamehest.

Et tagada õpingute suurem paindlikkus, muudeti ainepunktide nõudearvestus semestrite lõikes kumulatiivseks. See tähendab, et kui üliõpilane täidab semestris õppekava enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte teha ja endiselt tasuta edasi õppida. Sellisena väljapakutud õppekava täitmise nõudele avaldas toetust ka Eesti Rektorite Nõukogu, kuhu kuulub ka Võrumaa mees Mait Klaassen.

Seadusesse lisati muu hulgas õigus tudengitele, et nad võivad akadeemilise puhkuse ajal õppida, kuid eksameid ja arvestusi sellel ajal sooritada ei tohi. Sellega vähendatakse üliõpilaste võimalust eksamivõlgnevusi akadeemilise puhkuse vältel ära õiendada. Nimetatud keeldu ei kohaldata keskmise, raske või sügava puudega isikule, alla kolmeaastase või puudega lapse vanemale või eestkostjale ega ka üliõpilasele, kes on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistuse läbimisega.

On küsitud, miks ei ole tasuta kõrgharidus kõigile ja alati tasuta? Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Väär oleks kogu õppimise vastutuse veeretada riigile ja maksumaksjale: maksumaksja ei pea kinni maksma ülikoolis tavatult pikka aega oleva üliõpilase „õpingud”. Tasuta kõrgharidus on eelkõige vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada.

Tasuta kõrghariduse seadus võeti Riigikogus vastu 9. veebruaril ja see jõustub 2013. aastal.