Võru linna raske otsus

Võru linna otsus Võrumaa Omavalitsuste Liidust välja astuda on ühelt poolt majanduslikus mõttes arusaadav, kuna Võru linn panustab liitu rahaliselt rohkem, kui sealt kasu tagasi saab. Teiselt poolt kaob Võru linnal sellega võimalus maakonna arengu osas kaasa rääkida.

Võru linnavolikogu liikmete nägudelt oli teisipäeval näha, et otsus omavalitsusliidust välja astuda ei tulnud kerge südamega. Samuti ei saa seda pidada kergemeelselt tehtud sammuks, mis tingitud ajutisest solvumisest. Kuigi kõigi selliste asjade puhul mängivad isiklikud suhted olulist rolli, oli otsus eelnevalt läbi mõeldud, kaalutud ja põhjendatud.

Omavalitsusliidu tasemel tähendab Võru linna väljaastumine kahtlemata kriisi. Liit kaotab koos Võru linnaga ligemale poole oma eelarvest, mis omakorda kärbib liidu tiibu. Liit ilma Võru linnata pole päris võimetu, aga tema mõjujõud kahtlemata väheneb.

Võru linn jääb liidust välja astumisega ilma võimalusest maakondlikul tasemel arengu osas kaasa rääkida. Võib küll öelda, et linnale jääb võimalus ja õigus oma huvisid esindada läbi linnade liidu, ent on selge, et Võru linn ei saa hakkama Võrumaata ega Võrumaa linnata. Võru linn on piirkonna keskus ning kui võtta aluseks Vana Võrumaa piirid, siis hõlmab Võrumaa suurt osa praegusest Põlva- ja Valgamaast. Vana Võrumaa piirkonna elanike arvuks võib pidada ligi 50 000 inimest ja Võru linnal on võimalus kaasa rääkida selle piirkonna arengus. Tulenevalt ajaloolisest taustast võiks Võru linn olla kogu selle piirkonna vedur ning esindada oma huve lisaks Võrumaa omavalitsustele ka Põlva ja Valgamaa valdades.

Võru jaoks on hoiatav näide Otepää linn ja sellega ühinenud Pühajärve vald, mis seoses omavaheliste tülidega on mänginud maha enamiku endistest trumpidest. Otepääst, mis oli vahepeal arenenud Lõuna-Eesti pärliks ja tõmbekeskuseks, meelitades kohale inimesi üle terve vabariigi, on nüüdseks saanud tüüpiline tülidesse mattunud Eesti omavalitsus. Otepää näite varal võib öelda, et koostöö on väärtus, millest tasub kinni hoida.