Kas tuleb jaht või ei tule?

Kauaoodatud uus jahiseadus on jõudnud Riigikokku ja läbinud seal ka oma esimese lugemise. See on aktiviseerinud nii jahimehi kui ka maaomanikke. Tegemist on tähtsa seadusega, mis mõjutab suuresti just maal elavaid inimesi, ja selle mõju ei piirne kindlasti ainult jahimeestega, nagu seaduse nimetusest võiks järeldada.

Uut jahiseadust on oodatud kaua aega ja aktiivne töö selle seaduse kallal on käinud viimasel kolmel aastal. Ometigi potsatas Riigikogu liikmetele enne jahiseaduse esimest lugemist postkasti kiri kodanikualgatuse korras loodud jahimeeste mõttekojalt, kus heidetakse ette, et jahiseaduse eelnõu on läbi mõtlemata ja sellisel kujul vastuvõtmiseks kõlbmatu.

Kindlasti ei saa jahiseaduse eelnõud pidada täiuslikuks, millele vihjab ka asjaolu, et mitmed ministeeriumid kooskõlastasid seaduseelnõu omapoolsete märkustega. Usun, et seaduseelnõu on sellises järgus küll, millega saab Riigikogu tasandil edasi minna ja sellest ühe seaduse välja vormida, mis vastuvõetav nii maaomanikele kui ka jahimeestele. Küsimus on pigem selles, kas on võimalik see tulemus saavutada märtsikuu esimeseks päevaks, kui 64 jahipiirkonnas seiskub jaht. Kindlasti ei nõustu ma väitega, et asja on vähe arutatud ja kaasatute ring on olnud kitsas. Olen ise ainult 2012. aastal osalenud kümnetel avalikel aruteludel ja ma pole märganud, et neile oleks olnud raske saada, kui selline soov oleks olnud. Eesti Jahimeeste Seltsi juhtide põhitööks viimastel aastatel on olnud just selliste koosolekute läbiviimine ja ka osalemine nendel koosolekutel, kus teemaks on olnud uus jahiseadus.

Erinevate arutelude tulemusel on jõutud väga paljudes punktides ühistele seisukohtadele, aga on jäänud ka mitmed erimeelsusi, mis tuleb Riigikogus lahendada. Keskkonnaministeeriumi poolt esitatud uue jahiseaduse eelnõu sellisel kujul lööb praeguse jahikorralduse täiesti teise äärmusse, olles suurmaaomanike huvides. Kui praegu on loomad peremeheta vara ning räägime populatsioonide taastumisest ja kõigi Eesti Vabariigi kodanike ligipääsemisest sellele varale, siis uue jahiseaduse eelnõu järgi saavad ulukid praktiliselt maaomaniku varaks. Kui seda põhimõttelist otsust ei muudeta, siis oleme jahinduses teel enne Eesti Vabariiki kehtinud niinimetatud „mõisniku” jahikultuuri kehtestamise poole. Minu arusaamine asjast, et kui tänapäeval on maaomandil erinevaid piiranguid avalikes huvides (elektriliinide, loodusliku mitmekesisuse kaitse jms), siis miks ei võiks ulukipopulatsioonide haldamine ja jahikorraldus mõistliku piirini kitsendada maaomandi õigust? Kindlasti peab maaomanikule jääma võimalus jahi keelamiseks oma maal, kui ta seda soovib. Üldjoontes on praegune jahikorraldus toiminud hästi ja üheks peamiseks probleemiks saabki olema jahiulukite tekitatud kahjude korvamine.

Kõige suurem erimeelsus riigi, jahimeeste ja maaomanike vahel seisneb ulukite tekitatud kahjude korvamise osas. On neid, kes soovivad, et kõik kahjud peavad katma jahimehed, ja on ka neid, kes soovivad, et kahjud katab riik, kuna ulukid kuuluvad samuti riigile. Tegelikult ei ole meil head eeskuju teistest riikidest, kus see probleem oleks hästi lahendatud. Ulukikahjude jagamisega ja hüvitamisega tuleb Riigikogus vaeva näha. Kõik ettepanekud, kuidas see võiks siiski toimuda, on teretulnud minu e-postiaadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., mis aitavad ühtlasi sellele probleemile lahendust tuua. Põhimõte peaks selles osas olema selline, et kui jahimees jahihooaega alustab, siis ta peab teadma, palju see hobi ka maksab.