Talvine motokross Lõuna-Eesti teedel

On naljakas, kuidas mõne inimese edusammud teatud alal panevad kogu rahva tegelema sama alaga. Pärast seda, kui praegune president, siis välisminister Toomas Hendrik Ilves tõi „Tiigrihüppe” programmi raames igasse kooli arvutid, motiveeris see tervet põlvkonda tegelema arvutitega. Tookordse ettevõtmise vilja naudib kogu rahvas praeguseni.

Oleme interneti ehk e-rahvas, kes isegi hääletab interneti kaudu, kasutades ID-kaarti, me maksame parkimise eest ID-kaardiga ja teeme veel palju asju, mida pole enam mõtet siin isegi üles lugeda. Igatahes ilma interneti ja ID-kaardita ei kujuta me oma elu enam ettegi.

Pärast seda kui Tanel Padar ja Dave Benton võitsid 2000. aastal „Eurovisiooni”, tahtsid kõik Eesti noored saada superstaarideks. Kui Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu said olümpiavõitjaiks suusatamises, tõi see kaasa rekordilised osavõtjate arvud Tartu maratonil. Sama on juhtumas Eesti motokrossiga praegu, kohe pärast seda, kui Väino Leok sai tuntuks Eesti motokrossi isana ja Leokite dünastia peana. Väino Leoki pojapoeg Tanel Leok sündis Võrus, praegu elab ta Belgias. Ka Taneli isa Arvo oli motosportlane. Tanel õppis Sõmerpalu põhikoolis, kuni sai 16aastaseks. Pärast seda pühenduski ta vaid motospordile. Temast sai ainus krossisõitja, kes on tulnud juunioride konkurentsis kahel aastal järjest ja kahes masinaklassis meistriks. 2001. aastal sai temast poolprofessionaal ja ta võttis osa mitmetest GP-sarja võistlustest. Ta oli siis vaid 15 aastat vana. 2001. aastal sai ta Saksamaal võisteldes ka täiskasvanute arvestuses meistritiitli. Eelmise aasta juulikuus leidis aga Sõmerpalu sisekrossistaadionil aset põnev sündmus – Tanel Leoki heategevuslik motokross.

Minu naaber Viljar Nõmmik, kes teeb palkmööblit (www.palkmoobel.com), on motokrossifanaatik ja ta on koos oma partneri Karli Kaskaga meisterdanud neljakilomeetrise talvise motokrossiraja Karli metsa, mis jääb Kaska-Pruuli viinamarjaistanduse taha, meie talu lähedale. Karlil ja Viljaril on traktorid ning teised vajalikud masinad, aga ka teadmised, kuidas Lõuna-Eestis läbi orgude, soode ja mägede sellist rada teha. Umbes kuu aega tagasi said nad oma ettevõtmisega valmis. Valgast, Tartust ja Tallinnast tulid kohale Viljari sõbrad, motokrossihuvilised, et rada katsetada. Rada osutus tõeliseks väljakutseks, nii et igal nädalavahetusel on tulnud aina rohkem spordisõpru ja eksperte seda proovima. Mitte igaüks ei ole võimeline niisugust rada ette valmistama, nagu Viljar ja Karli tegid. Mehed viisid ka oma firma valmistatud palkmööblit üles mäkke, kust avaneb kena vaade rajale. Ka on rada öösel valgustatud, selleks pani Karli üles tõrvikud. Facebookis saab kõike vaadata, sest Siim Suurküla, Karli sugulane, on pannud sinna üles enda filmitud materjale. Kõige selle eest tuleb tänada ka Leokite peret, kes on süstinud paljudesse inimestesse motokrossi vaimu!