ELU JA KULTUUR

KÜSIMUS–VASTUS • Paaril viimsel kuul on taas käivitunud diskussioon haldusreformi temaatika ümber. Regionaalminister Siim Kiisler käis välja kuus varianti haldusreformi läbiviimiseks, millest ise pooldab omavalitsuste loomist tõmbekeskuste ümber. Küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, millist varianti nemad pooldavad ja kuidas peaks olema reform läbi viidud.

Küsimused olid järgmised: 1. Regionaalminister Siim Kiisler on välja käinud kuus varianti haldusreformi läbiviimiseks. Millist neist kuuest pooldate? Mudelid on üleval aadressil: http://haldusreform.wordpress.com/kovreform2013/. 2. Kas haldusreform peaks olema ülevalt poolt korraldatud või toimuma altpoolt tuleval initsiatiivil? Põhjendage, miks.

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Olin Räpina linnapea ajal kui Räpina linn ja vald ühinesid. Olen juhtinud Otepää valda, mis teatavasti on Pühajärve valla ja Otepää linna ühinemisel moodustunud omavalitsus.

Põlva linnavolinikuna kuulusin Põlva linna ja valla ühinemist ettevalmistava komisjoni koosseisu. Seega on omavalitsuste ühinemise plussid ja miinused mulle hästi teada.

Pooldan üheselt omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist. Ma ei usu, et pelgalt uute piiride joonistamine „ülevalt” tuleva käsuna, lahendaks omavalitsuste ees seisvad probleemid. Otsus ühinemiseks peab välja kasvama kohaliku kogukonna seest. Vaid rahulikult kokku leppides saab säilitada identiteedi ja tulemus on jätkusuutlik. Kindlasti tahan õhutada tänaseid omavalitsusjuhte naabritega läbi rääkima ja senisest oluliselt enam koostööd tegema ning lõpuks ka ühinema.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Pooldan tõmbekeskuste keskset haldusreformi ja näiteks Põlvamaal võiks olla neli omavalitsust. Tõmbekeskused Põlvamaal on Kanepi, Põlva, Räpina ja Värska ja need peaksid olema tulevaste omavalitsuste keskused.

Vabatahtlikku haldusreformi Eestimaal on läbi viidud juba kakskümmend aastat ja omavalitsuste arv on selle ajaga vähenenud 252-lt omavalitsuselt 226-ni. Pole kusagil riigis vabatahtlik haldusreform õnnestunud ja ei õnnestu ka Eestis.

Haldusreform peaks olema riigi poolt korraldatud nagu seda tehti Lätis, kus omavalitsuste arvu vähendati viis korda. Eestis ei toimu niikaua haldusreformi kuni peaminister on Andrus Ansip ja Reformierakond on valitsuses.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Omavalitsuste piiride joonistamine ei ole minu arvates haldusreform. See teema kütab kirgi, ajab inimesi tülli – milleks seda vaja on? Kõigepealt on vaja paika panna omavalitsuste ülesanded ja seejärel paika panna nende ülesannete rahastamine. Siis on võimalik edasi mõelda. Ootan regionaalministrilt eeskätt omavalitsuste ülesannete-funktsioonide fikseerimise ja rahastuse ettepanekuid. Kas kõik omavalitsused (alates Tallinnast ja lõpetades Missoga) peavad täitma täpselt samu ülesandeid? Kahtlen selles.

2. Haldusreform võib olla ka ülevalt poolt korraldatud tingimusel, et omavalitsuste funktsioonid ja rahastamine on paigas. Lõppsõna aga peaks jääma kohalikule rahvale. Ma ei poolda, et keegi ametnik ütleb käsu korras, kes kellega ühinema peab. Väga hästi töötab meil Setomaa Valdade Liit, kus on nõunikud tööle võetud mitme valla peale. See on reaalne koostöö. Sellest kogemusest peaks õppima!

Rein Randver (SDE): Taasiseseisvunud Eestis on haldusreformi ideid esitatud läbi aastate. Välja käidud variantides ei ole midagi uut, nelja puhul on tegemist füüsilise liitmisega. Loodetakse saada kasu vaid mastaabiefektist. Mina ei poolda lihtsalt liitmist ilma, et toimuks põhimõttelisi muudatusi omavalitsuskorralduses ja riigihalduses üldisemalt. Esimene samm reformis peaks olema omavalitsuste koostöö parandamine läbi maakondliku omavalitsusliidu. Selleks on vaja juriidilise staatuse muutmist, ühistegemise rahastamise korraldamist liitude kaudu ning omavalitsuse iseloomuga ülesannete üleandmist maavalitsuselt omavalitsusliidule. Peaksime soodustama omavalitsuste vabatahtlikku liitumist. Pikemas perspektiivis on otstarbekas kahetasandilise omavalitsuse taastamine.

Piirkondade arengus on tähtis ka riigipoolne tugi, mis oleks järjepidev ega sõltuks võimuerakondadest Toompeal. Uue Euroopa Liidu rahastamisperioodi kavandamisel tuleks regioone rohkem arvestada ja meil tuleks vastu võtta regionaalarengu toetamise seadus.
Tähtis on kõigi huvitatute koostöö!

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Mis siin pooldada, asi on isevooluteed juba minna lastud. See tähendab, et tegelikkuses töötab viies variant, ehk Tõmbekeskuste Eesti. Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva – need on meie keskused, mille ümber elu on koondunud. Mõni väiksem keskus ehk veel juurde, kuid põhiliselt käib elu Tallinna ja vähem ka Tartu ümber. Riik on seda ise tahtnud, sest riiklikud struktuurid on Võrust, Valgast ja Põlvast ammu välja viidud. Ei taha enne pühi küll kellelegi halvasti öelda, kuid pragune parempoolne valitsusliit Reformierakond ja IRL on suutnud Eestimaa tuleviku lootuse ammu hävitada. Rahvaloendus kahe juba tühja küla ja tühjenevate valdadega seda ilmekalt kinnitab. Meie valitsusel pole ei sooja ega külma, milline Eesti järgmistele põlvedele edasi anda. ENSV käest saadud varandus parseldati maha ja tulu pandi tasku. Kolhooside keskused hävitati, infrastruktuur lõhuti ja nüüd, kui kõik otsas on, räägime haldusreformist. Hilja, härrased, hilja!

2. Kuskohas te seda altpoolt tulevat initsiatiivi näete? Iga vallavanem hoiab oma kohta ja paari ametniku kohta. Ja õigesti teeb, sest muidu jälle mitu töötut juures. Ülevaltpoolt ka reformi ei tule, sest peaminister Ansip ja Reformierakond on sellele vastu. Kui palju kordi on haldusreformi ja regionaalpoliitika küsimust Riigikogus ja tema komisjonides arutatud. Kuid kõik on olnud asjata. Regionaalminister on ju tühi koht. Pole tal ei raha ega võimu ega tahtmist. Praegune seis sobib mõlemale koalitsioonierakonnale kõige paremini. Omad mehed kõikjal paigas ja nii on kõige kergem ka järgmisi valimisi valdades võita. Ainult Tallinn teeb muret. Kuid Tallinn on kõvasti  linnapea Savisaare haardes ja tavapoliitikutel on raudmeest võimatu võita.  Kui mõned vallad kusagil ka ühinevad, siis üldine pilt jääb nii kauaks täpselt samasuguseks kui praegu, kui kaua Reformierakonna ja IRLi liit püsib.

Ülo Tulik (IRL): Minu arvates on väljapakutud variantidest mõistlik valida tõmbekeskuste Eesti mudel, mille järgi jääks meile umbes neli korda vähem omavalitsusi kui neid on praegu. Selle mudeli suurimaks eeliseks loen mõju ettevõtluskeskkonnale. Omavalitsus esindab kohalikku tööjõuareaali ja suudab pakkuda lahendusi ettevõtjatele märksa rohkem kui on seda seni suutnud. Elanike keskmine arv sellisel juhul jääb 5000–10 000 piiresse keskmise omavalitsuse kohta ja haldusreformi esimeseks etapiks on see piisav. Positiivne on selle variandi korral see, et riik annab ette tähtaja ja ka selle, kellega liituda. Vabatahtliku liitumise korral jäävad muidu omavalitsused, milledega ei soovi keegi liituda. Sõnaselgelt välja öeldes pooldan valitsuse poolt korraldatud ja Riigikogu poolt heakskiidetud reformi, mille läbi on võimalik ettevõtluskeskkonda parandada kohalikes omavalitsustes. Inimesed lahkuvad suurlinnadesse eelkõige töökohtade ja parema teenistuse pärast.

Maavalitsuse roll peab suurenema piirkonna arengu tagamisel ja riigiasutuste tegevuse koordineerimisel. Maavalitsustest võtaks ära järelvalve funktsiooni, sest see ei ole enamasti sisuline vaid formaalne. Sellega vähendame eelkõige bürokraatiat nii riigiasutustes kui ka kohalikes omavalitsustes, kus primaarne on ikkagi sisuliste asjadega tegelemine. Iseasi on maavalitsuste arvu vähendamine. See on teema, mille peab kindlasti ka koos püstitatud küsimusega lahendama. Olen arvamusel, et viisteist maavalitsust meie riigi jaoks on liialt palju ja seda enam, kui vahemaa mõne maavalitsuse vahel on ainult paarkümmend kilomeetrit. Maavalitsus peab regiooni eest seisvaks institutsiooniks saama (juba ammu on ta sellest eemaldatud) ja võimu peab talle niipalju andma, et näiteks ühtegi riigiasutust ei saaks piirkonnast likvideerida ilma maavalitsuse kooskõlastust omamata. Omavalitsusliitude vajadus selle variandi korral muutub küll küsitavaks, aga on vajadusel võimalik ja see sõltub nagu tänagi ikkagi eelkõige omavalitsuste tahtest lähtuvalt.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.
Inara Luigas (MTÜ Demokraadid) ei vastanud.
Ester Tuiksoo (Keskerakond) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.