Minu kui maavanema väljaütlemine Meremäe vallavalitsuses toimunud riigihanke menetluse kohta, ei ole ajendatud ainult hankemenetluse läbiviimisest, vaid ennekõike kohalike inimeste murest, tööga hõivatuse küsimusest tänastes majandustingimustes meie maakonnas, sh Meremäe vallas ja mitte ainult. Tegemist ei ole kellegi laimamise, vassimise või pingete õhutamisega, nagu ­arvab vallavanem.

Lisaks eelnevalt minu poolt öeldule tuginen ka ehitusekspert Andri Needole, kes ütles toimunud pakkumiste kohta, et probleem ei puuduta ainult väikseid omavalitsusi, vaid ka suuri. Andri Needo sõnade kohaselt võib viimase kolme kuu pakkumiste eripäraks lugeda seda, et pakutakse silmnähtavalt alla ehituse omahinna, eesmärgiga võita pakkumine. Andri Needo: „Hiljem, et mitte kahjumisse jääda, on võitnud firmal kolm võimalust: 1. kasutada ära kehvalt koostatud pakkumist ja lepingut ning nõuda tellijalt raha juurde. 2. jätta arved tehtud tööde eest alltöövõtjale JOKK meetodil maksmata. 3. kasutada alltöövõtuks ühemehe ehitusfirmasid, kes jätavad sageli maksmata riigimaksud ja töö tehakse ära välismaalt tagasitulnud ehitajatega, keda huvitab ainult igakuine töötasu. Teisi võimalusi ei ole. Kahjuks ei luba riigihangete seadus kõrvale jätta ilmselgelt omahinnast tugevasti allapoole tehtud pakkumist.”

Vähetõenäoline on Obinitsa hoone terviklik ja kvaliteetne renoveerimine pakutud hinnaga, kus ilma käibemaksuta arvestuses on pakutud ühe ruutmeetri renoveerimise hinnaks 3400 krooni. Oht, et objekt poolikuks jääb, või saab ebakvaliteetselt ehitatud, on antud hinna põhjal suur ja ma jään oma arvamuse juurde.

Minu poolt artiklis väljaöeldu põhineb teabel, mis on saadud asjaosalistelt, kellele ei ole olukord mõistetav olnud, ja on paistnud just sellisena, nagu mina seda oma artiklis kirjutasin. Tunnistagem — see asjaolu, et pakkuja, kes on teinud „ilmse ­arvutusvea”, osutub hiljem ka edukaks tunnistatud pakkujaks, tekitab paratamatult küsitavusi. Kui menetluses toimub riigi­hangete seaduse §50 lõike 5 kohaselt „ilmse arvutusvea” parandamine ja see ei ole kõigile üheselt arusaadav ja selge, siis ei saa välistada küsimuse tekkimist menetluse läbipaistvusest. Olen riigihangete läbiviimisega kokku puutunud rohkem kui kümne aasta jooksul, aga selline kogemus, kus hind tõuseb üle poole miljoni krooni juba pakkumiste avamise ja võitja väljakuulutamise vahel, on esmakordne.

Jagan vallavanema seisu­kohta selles, et maavanemana on mul õigus ja kohustus reageerida igale teatavaks saanud juhtumile ja tunda huvi kõige vastu, mis maakonnas toimub. Maavanema pädevusse tõepoolest ei kuulu järelevalve riigihanke pakkumiste osas, küll aga on maavanema kohustuseks jälgida maksumaksja raha ots­tarbekat kasutamist, aga selle tagab omakorda korrektselt läbiviidud riigihange ning selle põhjal koostatud leping. Kinnitan, et teen seda ka edaspidi.

Olen jätkuvalt seda meelt, et väikeses omavalitsuses napib häid spetsialiste ja haldusreform on hädavajalik. Küll on aga selge see, et kogu elu Eestimaal ei saa juhtida Tallinnast ja samamoodi ei saa kõiki tegemisi maakonnas juhtida ühest maakonnakeskusest.