Kümmekond aastat Võrumaa kohanimesid uurinud Võru instituudi teadur Evar Saar peab viidamajanduse ja kohanimede kakskeelseks muutmist üheks võimaluseks, kuidas hääbuvat võru keelt säilitada.

Mõne aasta eest korraldatud uuringu tulemusel selgus, et praegu räägib ajaloolise Võrumaa piirides pidevalt või aeg-ajalt võru keelt umbes 50 000 inimest, kuid Saare hinnangul see arv aastatega üha väheneb. Peale kasvavad põlvkonnad, kus koduseks keeleks on üksnes eesti keel, ning noored võõrduvad võru keelest.

Et võru keel igapäevasest kõnepruugist ei kaoks, tuleks Saare sõnul veel elavat keelt hoida. „Üks valdkond, kus keel edasi elab, on kohanimed,” ütles Saar.

Peale selle pakuksid kakskeelsed viidad turistidele elevust ning annaksid Saare sõnul kindla sõnumi selle kohta, et inimesed on tulnud paika, mis muust Eestist erineb.

Kakskeelsed viidad ja asulate nimesildid näeksid välja umbes sellised nagu okupatsiooniaastatel, kui sildid olid eesti- ja venekeelsed. Nüüd oleks siltidel venekeelse kohanime asemel võrukeelne nimi.

Kakskeelsuse sisseseadmine oleneb peamiselt kohalikust tahtest ehk volikogu otsusest. Seadus lubab kasutada põhi- ja rööpnime juhul, kui nimeobjektiks ei ole haldusüksus, tänav ega väljak. Ehk soovi korral saaksid vallad oma külade nimed kakskeelseks muuta ning paigaldada teepervedele küla algust ja lõppu tähistavad nimesildid, millel on asula nimi toodud nii eesti kui ka võru keeles.

Näiteks Uue-Antsla küla nimesildil ilutseks eestikeelse kohanime all ka Vahtsõ-Antsla, Kobela sildile lisataks nimi Kobõla ning Väimela alevik hakkaks kandma ka võrukeelset nime Väimärä.

Saar tunnistas, et siltide ja viitade kakskeelseks muutmine võib kaasa tuua nurinat. Ka eelmisel neljapäeval, kui Saar ettepanekuga Võrumaa omavalitsusliidu juhatusele esines, tekitas Väimela-Väimärä vallavanemates nõutust. Keegi ei teadnud, et Väimela alevikku peaks võru keeles nõnda kutsuma.

Ometi on praegune Väimela 1909. aastal välja antud Liivimaa aadressiraamatus saksakeelsena kirjas kui Waimel, eesti keeles kui Wäimera, mis võru keeles kõlaks Wäimärä. Väimela on tuletatud saksakeelsest nimest Waimel ja võrukeelne vaste on 21. sajandi alguseks muutunud pigem Väimäläks või Väimeläks.

„Igast tähest me kinni hoidma ei hakka,” lausus Saar. Siiski ei tuleks tema sõnul kakskeelsuse sisseseadmisel aluseks võtta neid võrukeelseid kohanimesid, mida praegu kasutatakse, vaid need ehedad nimed, mis olid käibel sadakond aastat või pool sajandit tagasi.

Kindel on tema sõnul ka see, et võru kirjakeele y- ja q-tähti kohanimede puhul ei kasutataks, sest inimeste vastuseis sellele on liiga suur.

Seaduse kohaselt ei saa rööpnime anda omavalitsusele. Näiteks Võru linna piire tähistavatele märkidele nime Võro lisamine oleks seadusevastane. Küll aga saaks rööpnime Räpinä lisada näiteks Räpinale, sest tegemist on vallasisese linnaga.

Kui Võrumaa omavalitsused otsustaksid koos võtta rööpnimedena kasutusele endisaegsed kohanimed, looks see Saare sõnul selgust juurde. Praegu on Rõuge, Misso ja Meremäe vald otsustanud oma külade vanad nimed taas kasutusele võtta, kuid mingit süsteemi maakonnas pole. Inimesed eelistavad eri nimekujusid ning kokkuvõttes pole kellelgi kindlust, kas kasutatav võrukeelne kohanimi on n-ö õiges või vales võru keeles.

Vallavanemates ei tekitanud rööpnimede kasutuselevõtt eelmisel nädalal suurt entusiasmi. Viidati nii vanale vaidlusele selle üle, kelle räägitav võru keel on õige ja kellel vale, kui ka rahapuudusele.

Omavalitsusliidu esimees Kalvi Kõva on pessimist ning ei usu, et kakskeelsed viidad niipea Võrumaale ilmuvad. Ühest küljest kammitseb omavalitsusi hirm, et võrukeelsete rööpnimedega sildid külvavad segadust. Teiselt poolt ei soovita ka raha kulutada.

Kui suuremate asulate nimesildid peaks välja vahetama maanteeamet, siis väiksemate külade ja vaatamisväärsuste viitade väljavahetamise kulud tuleks kanda omavalitsusel.

Saare sõnul ei pea kõik üleöö muutuma. Viitade vahetamine võtaks aega aastaid ning uued rööpnimedega sildid pandaks üles siis, kui praegused on kas mingil põhjusel hävinenud või ära kulunud.