PROOVISÕIT • Enne kui Tallinnast Møller Auto (loe: Möller Auto) esindusest esimese elektri-Volkswageni prooviks kasutada võtsin, poleks osanud arvata, et sõit läbi Eestimaa nii vaevaliseks kujuneb. Aga alustagem otsast.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et Volkswageni esindus on juba kuu aega reklaaminud võimalust proovida esimest elektri-Volkswagenit. Tegemist on esimese elektri-Volkswageniga üldse ja ainsa elektri-Volkswageniga Eestis. Mudel e-Up, mis on väliselt samasugune nagu tavaline bensiini-Up ja millele peaks aasta pärast järgnema esimene e-Golf.

Up-i puhul ärgitas sõidukit proovima tõsiasi, et saksa autod on üldiselt teistest mitu sammu ees ja kui sakslane juba midagi ette võtab, siis teeb seda korralikult. Etteruttavalt tuleb öelda, et Saksa kvaliteedis ei pidanud seekord pettuma: e-Up annab tõesti auto mõõdu välja, erinevalt varem saabunud kipakatest jaapanlastest (andke mulle mu keelekasutus andeks).

Eesti riigi poolt omavalitsustele ostetud iMiev on juba väliselt äärmiselt kole, nagu laps oleks joonistanud kummulikeeratud vanni ning sellele rattad alla pannud. iMievi ja tema analoogide, Citroën C-Zero ja Peugeot iOni sõiduomadused on äärmiselt kehvad, sõidukid on kitsad, sinna ei mahu kaks täiskasvanut korralikult kõrvuti istuma, neis on halvasti heli isoleeritud, nii et kruusateel sõites kostab iga kiviklõbin salongi ning auto salongi ei saa laadimise ajal soojendada. iMievi vigade loetelu annaks jätkata lõpmatuseni, aga leheruumi kokkuhoiu mõttes hoidun sellest. E-Up on iMieviga võrreldes ikka päris auto, täpselt nagu Volkswagen, isegi esirattaveoga, ainsa vahega, et bensiinimootori asemel on kapoti all elektrimootor. Ja kusagil tagumise istmerea all asub akupakett, millele tehas annab kaheksa aastat garantiid.