Möödunud aastal avalikkuse ette tõusnud niinimetatud Pokbinderi juhtum leidis küll eile Võru linnavolikogus lahenduse, ent advokaadibüroo Lextal advokaadi Alar Urmi tegevus Võru linna esindades on endisest suurema küsimärgi all.

Nagu ütles eile linnapea Anti Allas niinimetatud Pokbinderi juhtumit kommenteerides, on linnavalitsusel endal küllaldaselt ressurssi, et selliseid asju lahendada. Nagu nüüd juhtumi lahendusest välja tuli, polnud vaja palgata 1000 euro eest Eesti ühe kallima büroo advokaati, et leida kokkulepe kahe osapoole, kahe linnakodaniku vahel. Lihtsalt ASi Võru Vesi juht Jüri Miks ning linnavalitsuse nõunik Mati Kitsik, kes on mõlemad linnavolikogu liikmed, läksid ja leppisid lihtsas asjas kokku. Ja kõik osapooled on õnnelikud: nii AS Võru Vesi, kes sai omale kliendi, linnavalitsus, kes sai suure jama kaelast ära, Eha Pokbinder, kes sai endale vee majja ning naaberkinnistu omanik Leo Dolenko, kes vabanes teda tabanud ülekohtust – sundvalduse seadmisest.

Antud kaasuse lahendus näitab hästi, et inimestevaheliste tülide ja muude probleemide lahendamisel pole sageli advokaadi palkamine kõige parem lahendus, seda eriti avaliku asutuse poolt. Eesti puhul, kus inimesed on stressis, on pigem abi psühholoogidest, kui üldse. Kõige kindlam on osapooltel lihtsalt maha istuda, asjad rahulikult läbi arutada ja omavahel kokku leppida. Vajadusel saab appi tulla linnavalitsus, nagu pakkus eile linnapea Anti Allas.

Advokaadid pole enamasti kõige paremad probleemide lahendajad, sest nende leivaks on vaidlused. Nii on advokaadi huvides, et vaidlus kestaks võimalikult kaua ja võimalusel läheks edasi kohtusse. Seega jääb endiselt õhku küsimus, miks oli vaja Võru linnavalitsusel palgata kallis advokaat lahendama ühe vanainimese lihtsat veeprobleemi? Pealegi polnudki see niivõrd Võru linna kui ASi Võru Vesi asi. Tekib küsimus, mis dokumente või asju advokaat Alar Urm Võru linna jaoks ajas, kui teise osapoole esindajad temaga teadaolevalt kordagi kokku ei puutunud?