Võrumaal lahti läinud robootikabuum lubab oletada, et just siit kasvavad välja tulevased Steve Jobsid ja Mark Zuckerbergid (vasatavalt Apple’i ja Facebooki asutajad).

Ühelt poolt võib öelda, et milleks Võrumaal üldse robootikaga tegeleda, nagunii on kõik „pekkis” ja varsti jääb Võrumaa üldse tühjaks, sest siin pole ju midagi teha. Milleks veel mingid robotid? Kellele? Teiselt poolt – selles, et just Võrumaalt tulevased taibud välja kasvavad, pole midagi imelikku. Kõik – isegi Jobs ja Zuckerberg on täiesti tavalised inimesed ning nende edu või ebaedu sõltus paljuski just lapsepõlves ette antud tingimustest. Kui lastes suudetakse tekitada tehnika vastu huvi, siis see niisama lihtsalt ei kustu, vaid pigem süveneb ja võib tulevikus areneda edasi millekski suuremaks. Ameeriklastel olid lihtsalt varem paremad eeldused, kuna neil oli parem juurdepääs kaasaegsele tehnoloogiale kui, ütleme, eestlastel. Nüüd aga pole mingit vahet, kas asud Kalifornias Palo Altos või Võrumaal Pikakannul – viimane tehnoloogia on kättesaadav nii siin kui seal. Nagu näitab Facebooki pöörane edu maailmas, ei vajagi sellise asja arendamine mitte niivõrd suurt raha (mida Eestis nagunii pole), vaid eelkõige head ideed ja julget pealehakkamist. Ideed omakorda sünnivad inimeste loomingulisest tegevusest, milleks annab tehnoloogiaõpetajate sõnutsi hoogu juurde just robootikaga tegelemine.

Väikse Pikakannu kooli areng on olnud viimasel ajal lausa peadpööritav. Alles see oli, kui kool sai omale viimase peal arvutiklassi. Nüüd on koolis peagi terve klassi jagu õpperoboteid. Kui veel Estwini projekti kiire interneti valguskaabel saaks võrku ühendatud, siis poleks tõesti enam vahet, kas asud Räniorus või Võrumaal. Tingimused on laias laastus samad. Üldistades võib öelda, et asjad on Võrumaal isegi paremad, sest siin on inimestes rohkem julgust ja pealehakkamist, mis USAs ning Lääne-Euroopas on mattumas inimeste mugavuse alla. Tahtmist teha ja silmade sära on Võrumaal igatahes küllaga, seda on näha.