KÜSIMUS–VASTUS • Kas lapse eest peaks saama 60 või 500 eurot kuus? Alljärgnevalt saad teada, millist lastetoetust peavad õiglaseks meie riigikogulased. Küsisime neilt järgmisi küsimusi:

1. Kuidas olete rahul valitsuse plaaniga tõsta lastetoetusi? Kas uued lastetoetused on teie arvates piisavad või peaks nad olema suuremad? Kui suured?

2. Kui suur peaks olema lasterikka pere toetus?

3. Enne valimisi oli teine jutt – räägiti, et alates kolmandast lapsest on toetus 300 eurot, siis neljandale jälle 300, viiendale 300 jne. See 300 eurot on nüüd kahanenud 200 eurole ning neljas, viies jne laps enam täiendavat 200 eurot ei saa. Kuidas hindate – kas tegemist ei või olla valija petmisega?

Liina Kersna (Reformierakond): 1. Eesti riik maksab praegu ühtlast lapsetoetust kõigile meie rohkem kui 250 000 lapsele. Teame, et paar aastat tagasi elas neist ligikaudu 49 000 ehk iga viies vaesusriskis. Teame, et lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – üle kümne protsendi Eesti lastest elab absoluutses vaesuses. Teame ka seda, et laste vaesus on sügavam rohkemate lastega peredes ning üksikvanemaga peredes, neis elas suhtelises vaesuses lausa 36 ja absoluutses vaesuses 16 protsenti lastest. Keskmisest kõrgem on laste vaesus Ida-Viru-, Võru-, Valga- ja Põlvamaal, väiksem Harju-, Rap-la-, Tartu- ning Jõgevamaal. Seda kõike teades ei tundu mulle õiglane maksta lausalist 60eurolist lastetoetust kõigile peredele – ka neile, kes on jõukamal järjel. Riik peaks toetama eelkõige neid, kes abi vajavad.

2. Just suurperede toetust võiks nimetada vajaduspõhiseks, sest paljulapseliste perede rahaline olukord on kõige kriitilisem. Alates kolmandast lapsest jätkatakse 100eurose igakuise toetuse maksmist, kuid lisaks sellele saab pere, kus kasvab kolm või enam last, täiendavalt 200 eurot lasterikka pere toetust. Seega on nelja aasta pärast kolme lapsega pere toetus 420 eurot kuus praeguse 190 euro asemel. Seitset ja enamat last kasvatava pere toetus saab olema 370 eurot lisaks lastetoetusele.

3. Koalitsioonilepingus kokkulepitu on kompromiss kolme osapoole vahel. Sotsiaaldemokraadid pooldavad lausalist lastetoetuse tõusu. Oma programmis lubasid nad tõsta selle lausa 75 eurole lapse kohta, mis nõuaks riigieelarvest 84 miljonit eurot lisaks. Reformierakond on pidanud õigeks vajaduspõhist lastetoetust kõigile neile lastele, kes seda vajavad, ja suurperede toetamist. Selleks pakkusime välja 300eurose kolmanda lapse toetuse. Koalitsioonilepingust lähtuvalt tõusevad tulevast aastast esimese ja teise lapse toetused viie euro kaupa (kuni 60 euroni kuus). Selline toetuse tõus nõuab nelja aasta pärast maksumaksjailt 42,9 miljonit lisaeurot.

Kolme ja enama lapsega perede 200eurone lisatoetus maksab 40,8 miljonit. Seega summa, mille sotsiaaldemokraadid oleksid maksnud lausalise lastetoetuse tõusuks, suutis koalitsioon jagada pooleks – üks osa esimese ja teise lapse toetuseks ning teine pool kolme ja rohkema lapsega peredele, kelle vaesusrisk on oluliselt kõrgem.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. See pole mingi plaan, mis võiks meie perede hoovile õnne tuua. Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning sotsiaaldemokraatide lastetoetuste kava on minu meelest vaid üks rahva ja eriti kolmikliidu valijate petmine. Toetuste kasv on ju minimaalne, kui arvestada vahepealset elukalliduse tõusu. Ikka räägime me vaid pisikestest protsentidest ja mõnekümnest eurost, mis ehk perele toetuste näol juurde tuleb. Ent me oleme unustanud rääkida peamisest – sellest, et normaalses ühiskonnas loetakse toetusi kõrvalekaldeks normaalsest elust. Tavalise eesti perekonna isa ja ema peaksid kokku saama nii head palka, et sellega jõutaks lapsi ülal pidada, kasvatada ning koolitada. Alustaks elamiskõlblikust töötasust, mida meil ei ole, ja alles siis tuleks toetuste juurde. Toetusi maksaks siis neile vähestele, kes tõepoolest eluga hakkama ei saa. Avalduse ja sotsiaaltöötaja arvamuse põhjal. Ülejäänutele maksaks normaalset palka.

2. Praeguste kõrgete hindade ja kallite kodukulude puhul 500 eurot lapse peale.

3. Kogu kolmikliidu koalitsioonilepe on üks suur pettus. Lepe tõstab vaid riigi pisukest raha ühest taskust teise, kuid tulude juurdekasvu eriti ei peegelda. Sellepärast, et tulude kasvu sisuliselt meil ei ole. Eesti riik pole Reformierakonna pika valitsemise perioodil suutnud riiki rikkamaks teha ega sissetulekut suurendada. Meie tööstus on hävitatud. Turismi ja teeninduse peal riiki ülal ei pea. Äsja avaldatud inimarengu aruanne ütleb ju selgelt välja, et viimase seitsme aasta jooksul on Eesti majandus vaid paigal tammunud. Suurärimees Tiit Vähi kirjutas nädal tagasi ajalehes Pealinn, et asi on veelgi hullem – koguni kümne aasta jooksul pole arengut olnud.

Kuni Taavi Rõivase valitsus raha juurde teenida ei suuda, pole võimalik ka toetusi palju suurendada. Ja mis toetused need on? Lapse toetusele pannakse täna mõnikümmend eurot juurde, kuid bensiiniaktsiisi tõusuga võetakse isa taskust see raha homme tagasi. Kui keskmine paagitäis kütust hakkab maksma 15 eurot rohkem, siis sööb see ju lastetoetuse kiiresti ära!     

Uno Kaskpeit (EKRE): 1. Kellel saab olla midagi lastetoetuste tõusu vastu, aga selle puhul on mitu „aga”. Esiteks on need toetused liiga väikesed, et olla tõsised. Nad ei aita tõsta iivet ega parandada oluliselt perede majanduslikku seisu. Seda aitaks teha summad alates 500-600 eurost pere kohta. Teiseks on tegemist lennukilt külvatud rahaga, kuna ei diferentseerita tegelikke abivajajaid ja kõikidele antakse võrdselt vähe = sotsialism. Kui oleks selgitatud välja vaesemad abivajajad, siis saanuks tõelised hädasolijad rohkem abi. Kolmandaks on tegemist raha ühest taskust teise tõstmisega. Et oleks võimalus maksta lastetoetusi, tuli tõsta aktsiise ja käibemaksu – seega kallineb kõik automaatselt ja see sööb lastetoetuse kasvu ära. Neljandaks on silmapiiril põgenike vastuvõtmise asjad. Sinna hakkab minema suur hulk raha ka Eesti riigi eelarvest, seega unustage lastetoetused ja pensionid! Valitsusel puudub visioon, kuidas Eesti majandust edendada ja vaesust vähendada – see lööb kõik eelarvelised asjad veel segasemaks.

2. Kui jutt oleks olnud nii 500-600eurosest summast, siis oleks sellest märkimisväärne kasu. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pakub ilmselt seadusandliku initsiatiivi korras välja varsti ka mõned oma ideed lastega perede toetuseks, eeskätt tulumaksusoodustused iga lapse pealt viis protsenti jne.

3. Uus valitsus eesotsas Reformierakonnaga on tõesti alustanud oma teekonda pettusega, sest lubati suuremaid lastetoetusi, aga ei mainitud katteallikaid. Maksutõusud tulid kõikidele suure üllatusena, ka nende erakondade pooldajatele.

Arvan, et see teema pole veel lõpetatud, sest tulekul on meeleavaldused maksutõusude vastu ja umbusaldusavaldused parlamendis.

Samuti varjas Reformierakonna valitsus rahva eest massiimmigratsiooni kavasid, millest oldi tegelikul teadlikud juba varem. Ka selles osas pole rahvas oma sõna veel öelda saanud, aga on teada, et immigrantide ümberasustamise eest vastustab ligi 95 protsenti Eesti elanikest. Seejuures on huvitav näide naabrite lätlaste alkoholiaktsiisi tõus, mille seletusse oli ilusasti välja kirjutatud, et aktsiisi tõusust saadavat tulu kasutatakse laste koolilõuna kompenseerimiseks. Arvan, et sellise hinnatõusu vastu ei olnud enamikul midagi.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Olen rahul, et lastetoetusi püütakse tõsta ja selles osas minul valitsusega erimeelsusi ei ole. Lastetoetuste suurus ei ole kunagi piisav ja selle puhul ei saa õiget numbrit välja tuua. Ise eelistaks seda, et kõigile lastele oleks tagatud tasuta lõunasöök ja et huviringides osalemine oleks taskukohane.

Põhiprobleem on aga selles, et lastevanematel pole tasuvat tööd, millega saaks oma lapsed üles kasvatada – inimesed eelistaksid igasugustele toetustele korralikku palka. Valitsuse plaan saada lastetoetusteks raha kütuseaktsiisi kiire tõusu kaudu ei tee lastega perekondade elu eriti kergemaks. Kütuse hinnatõus tõstab kõikide kaupade ja teenuste hindu ning sisuliselt nullib lastetoetuse tõusu ära. Tegemist on raha ühest taskust teise tõstmisega ja lastetoetuste katteallikana ei ole kütuseaktsiisi tõus kindlasti sobiv. On palju paremaid võimalusi raha leidmiseks, näiteks kommertspankade kasumite õiglasema maksustamise läbi, aga valitsus ei soovi seda teha.

Valimiste eel lubati tõesti hoopis suuremat lastetoetuse tõusu kui momendil kavandatav ja minu arvates on see valijate petmine. Täispettus on see, et valimiste eel ei lubanud ükski valitsuses olev erakond kütuseaktsiisi tõusu. Valitsuses olles on aga nii Reformierakond, sotsiaaldemokraadid kui ka Isamaa ja Res Publica Liit kavandamas suurt hinnatõusu, mis vähendab meie inimeste ostujõudu ning ettevõtete konkurentsivõimet.

Arno Sild (EKRE): Valitsuse plaan tõsta lastetoetusi on õige suund. Nõus ei saa aga olla selle rakendussüsteemiga. Ei ole kellelegi saladus, et paljudes peredes kulutatakse lastetoetus alkoholile või raisatakse muidu mõttetult ära. Sellepärast ei tohiks määratud toetusi anda täielikult sularahas, vaid osaliselt võiks need minna otse näiteks huvialaringide eest tasumisele, koolitarvete, sporditarvete ja riietuse soetamisele, laagritest osavõtu maksmiseks, samuti koolitoidu kompenseerimiseks. Lasterikaste perede toetuste maksmisel on vaja lõpetada praegusele valitsusele omane vassimine ja valetamine. Kui enne valimisi räägiti helgest tulevikust rõõmsate numbrite valguses, siis kohe pärast koalitsioonilepet tuldi välja suurte maksutõusudega. Lisaks peavad toetused olema vajaduspõhised ja jõudma nendeni, kes seda tõesti vajavad. Samuti tundub mõistlik sularaha kõrval kasutada ka teisi abimeetmeid tasuta teenuste või kaupadena.  

Kui öeldakse, et kõik lapsed on võrdsed, siis tegeliku võrdsuse tagamegi sellega, et vaesemaid peresid toetame pisut enam kui materiaalselt paremal järjel olevaid. Senisest suuremat tähelepanu vajavad ka üksikvanemate lapsed.

Ivari Padar (SDE): Valitsusleppe üheks nurgakiviks on vaieldamatult lastele ja peredele suunatud pakett, mis hõlmab nii lastetoetuste tõstmise, elatisabi fondi loomise kui ka laste huvihariduse edendamise. Kõige selle eest seisid sotsiaaldemokraadid koalitsioonikõnelustel ja kõik see oli ka keskseks põhjuseks, miks sotsiaaldemokraadid otsustasid valitsusse minna. Olukorras, kus nii laste vaesus kui ka madal sündimus on jätkuvalt ühiskonna ühed suuremad valukohad, vajab Eesti otsustavaid perepoliitilisi samme, mis tähendavad samas riigieelarvele märkimisväärset täiendavat kulu. Alati võib öelda, et toetussummad võiksid olla suuremad, aga see, et lapsetoetus tõuseb lähiaastatel 60 euroni, on meie perede jaoks positiivne muudatus. Siinkohal tasub meenutada, et veel eelmisel aastal maksis riik pere esimesele ja teisele lapse kõigest 19 euro suurust toetust. Usun, et väga paljude laste heaolu parandab ka kavandatav lasterikka pere toetus, mis kindlustab 2017. aastast kolme ja enama lapsega peredele 200eurose igakuise toetuse.

Meelis Mälberg (Reformierakond): 1. Lastetoetuste tõus toob meie peredele suurema kindlustunde. Tulevikus võiks „suureneva rahajagamise” asemel kaaluda vajaduspõhist lähenemist. Selle asemel et maksta võrdset lastetoetust suure sissetulekuga ja madalapalgalistele peredele, saaks riik nende jõukate perede arvelt, kes täiendavat riigi abi tegelikult ei vaja, rohkem toetada näiteks üksikvanemaid ning paljulapselisi peresid. Iga pere peaks ideaalvariandis teenima piisavalt palju, et ei peaks muretsema selle pärast, et nende järeltulijad oleksid terved ja saaksid kõhu täis, et nad saaksid hea hariduse ning oma hobidega tegeleda. Praegu see nii ei ole ja perede kolmandad lapsed jäävad uuringute põhjal suurel määral sündimata just majanduslikel põhjustel.

2. Et tagada rahvaarvu suurenemine, peab igas peres olema vähemalt 2,1 last, samas hetkel on see näitaja 1,52. Lastetoetuste andmete põhjal on vaid kümnendik peresid kolme ja enama lapsega. Tänase 100eurose kolmanda lapse riikliku toetuse kolmekordistamise puhul ei ole tegemist sotsiaaltoetuse, vaid demograafilise meetmega, mis on suunatud sellele, et Eesti rahvas püsiks. Selle mõju saab hinnata alles aastate pärast, kuid see-eest oleme positiivse iibe saavutamiseks näinud kolm korda rohkem vaeva kui varem.

3. Reformierakond läks valimistele vastu ideega, et kolmanda lapse toetus peaks olema 300 eurot. Koalitsioonileppesse sai kirja, et maksame igale vähemalt kolme last kasvatavale perekonnale 200eurost lasterikka pere toetust, seda täiendavalt kehtivale 100eurosele kolmanda ja enama lapse toetusele. See teebki kokku kuus 300 eurot. Vähemalt seitsme järeltulija korral on lasterikka pere toetus 370 eurot, millele lisandub samuti lapsetoetus. Peretoetuste tõstmise seaduseelnõu on töös ning loodetavasti ei peta ükski lastega perede täiendavat toetamist lubanud parlamendisaadik oma valijaid ja hääletab selle vastuvõtmise poolt.

Kalvi Kõva (SDE): Kui arvestada riigieelarve võimalustega, siis kavandatud lastetoetuse tõusud on minu hinnangul maksimumilähedased, mida sotsiaaldemokraatidel õnnestus koalitsioonikõnelustel lastega perede jaoks saavutada. Ei maksa unustada ka seda, et koalitsioonivalitsuste puhul peavad kõik osapooled kompromisse tegema.

Lastetoetus püsis tervelt 11 aastat muutumatuna 19 eurol, et kerkida lõpuks tänavu jaanuaris 45 euroni ja tulevikus veel samm-sammult 60 euroni. See on ikkagi väga kõva sõna, et lastetoetused mõne aasta jooksul kolmekordistuvad, nagu ka see, et riik hakkab 2017. aastast maksma peredele, kus sirgub kolm või enam last, 200 euro suurust lisatoetust. Kitsikuses elavatele peredele toob juba 2016. aastast tuntavat leevendust toimetulekupiiri tõus 130 euroni. Erinevad perepoliitilised meetmed peavad tagama, et 2019. aastaks on laste vaesus Eestis kaks korda vähenenud.

Usun, et riigikogu kinnitab veel enne jaanipäeva peretoetuse seaduse muudatused. See annab peredele kindlustunde, aidates loodetavasti kaasa ka sellele, et meie peredesse sünniks rohkem lapsi.

Maire Aunaste (IRL): 1. Plaan lastetoetusi tõsta on kindlasti parem kui tulemus lapsevanema rahakotis. Võrreldes hiljutise 19eurose lastetoetusega kuus on järgmisest aastast kehtima hakkav 50eurone toetus muidugi tähelepanuväärne edasiminek. Aga see on siiski ainult viieeurone tõus võrreldes praeguse toetusega. Nii väike toetuse tõus ühtki perekonda muidugi ei päästa. Ent nagu analüüs näitab – võrreldes tunamulluse aastaga väheneb lastetoetuse eelnõude tagajärjel laste absoluutse vaesuse piir kümnelt protsendilt seitsmele protsendile. Seda siiski alles aastaks 2019. Mõiste „vaesuse piir” kõrvuti sõnaga „lapsed” on silmale valus, aga veel valusam on tõsiasi, et paljud vanemad peavadki igapäevaselt oma pere toitmisega vaeva nägema, sest perel pole raha.

Kuna mul on kaks lapselast ja nende ema on mittetöötav, see tähendab täiskohaga ema, siis tean täpselt, kui palju lastetoetus mu tütart aitab. 90 eurot kuus kahe lapse kohta on tema sissetulekutes arvestatav summa. Ehk teisisõnu – ilma lastetoetuseta oleks elu veel raskem.

2. Kolme ja enama lapsega perekonda loetakse alates järgmisest aastast lasterikkaks perekonnaks. Igakuisele lastetoetusele lisandub siis veel 200eurone toetus ja ma loodan väga, et lapsevanemad tunnevad selle üle rõõmu. Muidugi pole see nii suur summa, mis paneks neid vaid rahale mõeldes lapsi juurde muretsema. Ja kui peres on juba kolm last, siis tähendab toetus ikka vaid toetust – lisa ema-isa palgale. Ainult toetuse peale lootes võib pettumus eluga hakkamasaamise osas olla suur.

3. Kui koalitsioonilepe sõlmitakse kolme osapoole vahel, siis on päevselge, et kõik peavad mingis osas oma lubadustes-nõudmistes tagasi tõmbama. Täpselt nii juhtus ka 300eurose lastetoetusega alates kolmandast lapsest. Ma ei julge valija petmisest rääkida, sest näen, kuidas tegelikult riigi eelarve paikasaamise nimel pingutatakse. Enne valimisi lubadusi kirja pannes mõeldakse tõepoolest kõigi lubaduste täitmisele. Vähemalt Isamaa ja Res Publica Liit ei pannud paberile ühtegi laest võetud lubadust. Kuna iga erakond mõtleb oma valijatele antud lubadustele, siis kuu enne koalitsioonileppe sõlmimist hommikust õhtuni ainult sellega tegeletigi, et omavahel kokkuleppele jõuda nii selles, mis järgmiste aastate riigieelarvetesse mahub, kui ka selles, mis neisse mahutamata jätta.

Lastetoetustest rääkides sobib kasutada väljendit „parem pool muna kui tühi koor”.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.{fcomment}