Menu

.      

Kas soovite surra mürgisüsti või mahalaskmise läbi?

Andrei Hvostovi ämma loost kulutulena puhkenud diskussioon tülikatele vanuritele kommuunide loomise ja nende eutaneerimise üle tekitab mitmeid huvitavaid küsimusi.

Hüva, paigutame sugulaste kaela peale jäänud vanurid plangu taha, kuid mida nad seal tegema hakkavad? Vaevalt tahavad vanurid olla ainult teiste vanurite seltsis, kellega oma haigustest rääkida. Täpselt nii, nagu noored tahavad kuulda lugusid oma vanaemade-vanaisade noorusest, nõnda tahavad ka vanaemad-vanaisad kuulda lugusid oma lastelaste seiklustest, sest nii tunnevad nad ennastki nooremate, reipamate, erksamatena.

Teiseks – kuidas sellistes koonduslaagrites siis õigupoolest elust lahkuma hakatakse? Kas tekivad uued doktor Mengeled, kes hakkavad plangu taha pandud vanainimestega meditsiinilisi katseid tegema? On öeldud, et kõige suuremaid kuritegusid pannakse toime nelja seina vahel, suletud ruumides. Seepärast ei ole selliste suletud ühiskondade tekitamine kunagi hea mõte. Natside inimkatse juutidega peaks piisavalt hoiatav näide olema.

Kolmandaks – kui seadustame eutanaasia, siis tuleb valmis olla selleks, et tapmisest saab äri. Ostetav teenus, mille muusika valib tellija. Ent kes on seadustatud tapmise tellija? Praeguse diskussiooni häda on selles, et ta on saanud alguse mitte raskelt haigete, valudes vaevlevate inimeste enda soovist väärikalt lahkuda, vaid oma ämma hooldamisest tüdinud Andrei Hvostovi appikarjest. Ehk me arutleme selle üle, mida teha tema ämma taolistega, keda lähisugulased hooldada ei jaksa ja kelle hooldamist ka riik enda peale võtta ei taha. Sealjuures ei küsi me kordagi, mida seesugune Hvostovi ämm ise tahaks. Kas ta üldse tahab surra? Võimalik, et ta tahab vägagi elada, ainult et temast hoolivate inimeste seltsis.

Selleks, et teada, mida vanurite küsimuses teha, tuleb teha radikaalne samm ja pöörata nägu nende poole, keda see küsimus kõige rohkem puudutab. Küsida vanadelt, hooldust vajavatelt inimestelt endilt, kuidas nad elada tahaks. Härra Hvostov võib ju praegu, 40aastase mehena kuulutada, et tahab kommuuni, aga me ei tea, mida ta arvab samast küsimusest 80aastasena, kui teda sinna viia tahetakse.

Seni on räägitud üle vanainimeste peade, nagu neid polekski olemas. Nagu nad oleks juba surnud. See on äärmiselt näotu tegu, mis vajab kiiret parandamist.

20 PÄEVA ENIMLOETUD