Patt tunnistada, aga Eestis on veel peresid, kus 21. sajandil puudub kodus elekter. Eesti jaoks, mis peab ennast üheks edumeelsemaks kogu maailmas, on selline asi suisa häbilugu.

Vana-Nursi juhtumi puhul, kus vanapaar elab juba seitsmendat nädalat elektrita ja kellele ei näi kusagilt abi tulevat, ei saa rääkida haldussuutmatusest ega sellest, et mõni omavalitsus on jäänud liitmata. Nii nagu Eestis paljude asjade puhul, on tegemist kõige lihtlabasema inimliku hooletuse ja ükskõiksusega. Olgu öeldud, et Vana-Nursi küla ei asu kusagil pärapõrgus metsa sees, vaid suure tee ääres Võru linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel.

Nagu ütleb varsti juba teist kuud kodus elektrita läbi ajav Eduard Borodok, kulub elektri saamiseks vajalike tööde jaoks kõige rohkem tund aega. See on tõesti nii, et elektripostini on majapidamisest maad paarkümmend meetrit. Raske uskuda, et Eesti Energia või selle elektrivõrguga tegelev tütarfirma Elektrilevi lepib vabandusega, et elektri panekuks on vaja oodata aprillikuuni, kuni maa on üles sulanud. Kas tõesti käib Eesti monopoolse energiafirma kohta vanasõna – maa on külmanud ja kärss kärnas? Või on USAsse ja Jordaaniasse kõik vaba raha hakkama pandud, nii et ei suudeta enam Eestis väikest kaablit paigaldada? Kui nii, siis on energiafirma juhtimises midagi väga viltu läinud. Olgu lisatud, et energiafirma aktsiapakki hoiab ja seega firma tegevust kontrollib majandusminister Juhan Parts.

Siinkohal üleskutse kõigile instantsidele, kes Eestis elektriasjaga tegelevad: teeme Vana-Nursi perele jõuludeks kingituse ja toome elektri majja! Nad on olnud aastaid elektriteenuse eest maksjad ja tõenäoliselt on nüüd jäänud elektrita seoses kaugloetavate arvestite paigaldamisega. Eksikombel või juhuse tahtel on arvesti sattunud naaberkinnistule, kuhu puudub juurdepääs isegi energiafirma esindajal. Ühtlasi on mõeldamatu, et energiafirma esindaja peab käima ühe kliendi elektrit iga päev kilbist sisse lülitamas, kui näiteks naaber on kogemata elektri välja lülitanud.