Võru Reformierakonna liider Jüri Kaver oleks igati hea linnapea, aga tema erakonnakaaslased läksid liiga ahneks, mistõttu ei saanud Kaver pärast valimisi volikogus piisavalt toetust.

Pikaaegne volikogu liige, Võru ettevõtja Meelis Munski ei pääsenud üldse volikokku. Enne valimisi kujunes Võru linnas välja omapärane olukord, kus isegi Reformierakonna enda liikmed sarjasid linna juhtide otsuseid ja tegid kõik selleks, et erakond uuesti võimule ei pääseks. Sellise kummalise olukorra taga oli mitu põhjust. Esiteks polnud ettevõtjad mitte niivõrd selle vastu, et Meelis Munski oma poe jaoks linna raha eest isikliku tänava rajas, vaid neid häiris asjaolu, et kui vaid ühele ettevõtjale oluline Petseri tänava pikendus koos sillaga sai valmis loetud kuude jooksul, siis paljudele ettevõtjatele olulise Kreutzwaldi tänava remont venis mitme aasta pikkuseks. Seejuures anti tänava ääres tegutsevatele ettevõtjatele ehituse käigus alusetuid lubadusi.

Teine märk linnavõimu ahnusest on asjaolu, et linnalt ei saanud mitte ühtegi (jah, te lugesite õigesti: mitte ühtegi) tellimust Võru linna enda aknatootja, mis pakub linnaelanikele tööd ja leiba ning maksab makse linna kassasse. Ühele omavalitsusele peaks olema auasi pakkuda tööd oma ettevõtjale, sest see võimaldab jätta töö ja raha oma linna. Vähemalt jutu tasemel peetakse omaenda tootmisettevõtteid maa soolaks, mis loovad töökohti ja hoiavad elu alles. Ent linna juhid läksid ahneks. Volikogu esimehele kuuluv ja Lätis valmistatud akende vahendusfirma pidi endale saama kõik suuremad tellimused: nii Võru muusikakooli, Lõuna-Eesti haigla kui ka Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi. Oleks siis kasvõi üheainsa tellimuse jätnud Võru enda aknafirmale. Seda polnud ju palju tahta. Aga ei, kõik pidi endale krabama, justkui läheneks veeuputus või mõni muu katastroof. Valijad ei ole lollid, nad nägid sellise ahnuse läbi ja võimuliidu liikmetele hääli ei andnud.

Loodetavasti aitab võimuvahetus oravatel ahnust taltsutada ja pilvedest maa peale tagasi laskuda. Seda pole palju tahta.