Nii nagu Võrumaa Teataja paar kuud tagasi kirjutas, ilma avalikkusega infot jagamata ühe kaasaegse ettevõtte juhtimisega enam toime ei tule. Nüüd ongi Suwem pankrotis.

Mis seal salata – Suwemi praegune juht Viljar Repp võib olla küll hea spetsialist, aga ettevõtte juhina ta kahjuks hakkama ei saanud. Puitklotside firma Infano tegutseb tal edukalt, aga see on tema enda pisike firma, kus avalikkusega suhtlemine pole oluline. Infanol on koduleht, mille kaudu saab interneti teel kaupa tellida ja ongi kõik.

Suwem on 50 töötajaga suur ettevõte, kus tuleb suhelda nii töötajate, investorite kui klientidega. Kaasaegses ettevõttes mängib suhtlus väga olulist rolli – Suwemist lahkumist põhjendasid endised võtmetöötajad just uue juhi kehva suhtlemisega. Töötajad ei teadnud enam, mis ettevõttes toimub, millised on väljavaated, kuhu suunas üldse liigutakse. Teadmatus sünnitas hirmu ning hirm pani inimesed ettevõttest lahkuma. Lõpuks pidid allesjäänud töötajad tegema ära ka lahkujate töö, see ei meeldinud ja nõnda lahkusid ettevõttest parimad spetsialistid. Kuivõrd iga ettevõte põhineb töötajatel, siis oli selge, et nõnda pikalt enam jätkata ei saa. Pankrot oli sündmuste arengu loogiline samm. Samamoodi lagunes kunagi Nõukogude Liit, mis oli samuti suletud süsteem, kust kõik tahtsid ära põgeneda ja mis lõpuks pankrotti läks.

Suwemi pankrot tähendab ühtlasi, et eelmise juhi Kaido Mäesalu lahtilaskmine oli viga. Kaido võis olla oma kaasosanikele ebameeldiv partner, aga ta oli avatud suhtleja avalikkusega, näiteks ajakirjanikega, ning jagas meelsasti infot ettevõtte töötajatega. Töötajad teadsid, kuidas ettevõttel läheb, mis on toimunud ja mis toimumas, millised on lähemate aastate sihid. Sellise avatud juhtimisega arenes ettevõte kaasaegseks firmaks, mis on võimeline võistlema juhtivate ettevõtetega üle kogu maailma. Kaido oli Suwemi jaoks ideaalne lahendus, mida ühel hetkel ei osatud enam vääriliselt hinnata. Tulemuseks oli inimeste lahkumine ja sellele järgnev allakäik.