Haridusminister Jürgen Ligi ei saanud laupäevasel õpetajate tänugalal küll sõna suust, aga talle appi tõtates võib öelda, et õpetaja on kõige tähtsam.

Kui aus olla, siis õpetaja on kõige tähtsam vähemalt kaks korda aastas: 1. septembril, esimesel koolipäeval, tarkusepäeval ning samuti 5. oktoobril, õpetajate päeval. Nagu elu näitab, siis ülejäänud ajal õpetajat nii väga tähele ei panda, vähemalt pole seda näha. Samuti jätab soovida lugupidamine õpetajate suhtes.

Kas saab lugupidamiseks pidada seda möllu, mis seoses riigigümnaasiumide loomise ja vanade koolide likvideerimisega Võrus ning mitmel pool mujal Eestis tekitati? Nende juhtumite põhjal saab koostada õpikumaterjali sellest, kuidas ei tohiks mitte mingil juhul asju ajada. On suur mõistatus, kuidas hariduse kantside, koolide ümberkorraldamisel aeti asju jõmluse tasemel. Kuidas ühe hetkega heideti põrmu paljude inimeste aastakümnetepikkune töö, käituti nagu elevandid portselanipoes. Kas õpetajad, need kõige tähtsamad, ühed ühiskonna alustalad, olid tõesti sellist vintsutust väärt?

Või võtame õpetajate palkadeteema, mida on ühiskonnas pikalt nämmutatud ja veeretatud nagu kuuma kartulit suus, aga millest kaugemale pole kahjuks jõutud. Kui õpetajad viimases hädas ise nõudma ja streikima hakkasid, siis laksati valusalt vastu otsustega hakata koole likvideerima. Kas õpetajad olid ja on tõesti sellist suhtumist väärt?

Või siis lasteaiaõpetajate teema. Lasteaiaõpetajad on vähemalt sama olulised kui põhikooli-, gümnaasiumi- või kutse- ja kõrgkooliõpetajad, ent neid hinnatakse millegipärast ikkagi kõige madalamalt. Lasteaiaõpetajate palgad on kohati kolmandiku võrra madalamad kui põhikooliõpetajate omad, samas on töö ja vastutus kas sama suured või veelgi suuremad. Millegipärast ei peeta lasteaiaõpetajaid riigi määratud rahastamise vääriliseks, mistõttu sõltub lasteaiaõpetaja sissetulek kohaliku omavalitsuse võimalustest. Kas see näitab lasteaiaõpetajatest hoolimist?{fcomment}