JUHTKIRI Täiskohaga tööl, poole kohaga elus

Me elame ajastul, kus täiskohaga töötamine ei tähenda enam täisväärtuslikku elu. Viimaste uuringute kohaselt on iga neljas töötaja sunnitud otsima lisatööd, et üldse toime tulla. See fakt ütleb nii mõndagi meie ühiskonna ja majanduskorralduse hetkeseisu kohta. Kui inimene annab nädalas 40 tundi oma elust tööandjale, aga ei suuda selle eest maksta kõiki arveid, süüa tervislikult, kasvatada lapsi ja endale puhkust lubada, on midagi väga valesti.

Elukallidus tõuseb, sealhulgas toiduhindade kasv, üürihinnad ning kommunaalkulud. Ka riik ei jää sellest rongist maha, sest maksutõusud ning senised maksureformid suurendavad järjest rohkem survet inimese rahakotile. Samal ajal püsivad palgad enamikus ettevõtetes stagneerunult paigal või tõusevad tempoga, mis ei jõua inflatsioonile järele. Tulemuseks on see, et inimesed töötavad täiskohaga, aga elavad nagu poole kohaga, lükates edasi oma vajadusi, loobudes hobidest, vähendades puhkust ja töötades suvel puhkuse asemel. Tööturu monitooring näitab, et pooled tööotsijad kaaluvad lisatöö tegemist. Enim loodetakse teenida põhikohaga töötamisele 501–1000 eurot netos lisaks, mis pole luksuse, vaid esmavajaduste katmise summa. Need numbrid näitavad, et lisatöö ei ole enam valik mugavuse pärast, vaid hädavajadus. Inimesed otsivad tööd, mida oleks võimalik teha kodukontorist või oma elukoha lähedal, sest aega ja energiat napib juba niigi.

Klienditeenindus, administratiivtöö ja tootmine on populaarseimad valdkonnad, kuhu pöördutakse, ja mitte sellepärast, et see oleks kutsumus, vaid seetõttu, et seal leidub rohkem võimalusi.

Täiskohaga töötamine peaks ju olema piisav, et elada täisväärtuslikku elu? Kas me liigume ühiskonna poole, kus elustandardit saab lubada vaid see, kes töötab pooleteise või kahe koormusega? Kui jah, siis lõpptulemusena ei jää enam aega elu nautimiseks, vaid ainult töötamiseks ja baasvajaduste katmiseks. Lisatöö tegemine ei ole alati negatiivne ja näitab inimese sihikindlust, kuid sihikindlus ei tohiks olla päästerõngas. Inimene ei peaks end maksutõusude ja kallineva eluga kohandama mitme töökoha kaudu, vaid majandus peaks kohanduma inimese vajaduste järgi. Ühiskond, mis väärtustab tööd, peab väärtustama ka töötajat.