Nädalavahetusel Austraalia tenniseväljakul ilma teinud Anett Kontaveit pidi leppima kibeda kaotusega. Tenniseekspert Margus Uba kommenteeris mängu ausalt ja tõi välja eduvalemi:

„Asi, mida käega katsuda ei saa, on oskus matšid lõplikult enda kasuks pöörata, matšid võita. Need on olemas maailma tõelistel tippudel. Aga oluline on just see stabiilsus ja oluline on see, et teatud punktides, teatud geimides, kus on võimalik libastumise korral vastane mängu tagasi lubada, ei lase tõelised maailma tipud panna enam jalga ukse vahele ja võtavad veel rohkem initsiatiivist kinni ja tirivad matši võiduka lõpuni. See jäi Anetil tegemata.”

Miks on nii, et ühed tähed vilksavad korraks taevas ja teised jäävad sinna pikaks ajaks? Poliitikutega on ju sama: mõni oskab igal ajal, iga valitsusega olla nähtav, orbiidil ja laveerida poliitmaastikul nii, et maandub alati käppadel ja keerab kõik enda kasuks. Ka halva. Teised aga kolistavad pidevalt ämbreid: kukuvad, tõusevad ja on varsti ämbris tagasi.

Muutunud on selliste mõistete sisu nagu lojaalsus ja oma ala spetsialist. Lojaalne oled ainult siis, kui kuulud õigesse seltskonda ja täidad käsku, isegi kui see peaks oma põhimõtete vastu olema. Oma ala spetsialistiks valitsevas juhtorganis võid saada kohe, ka ilma vajaliku hariduse ja kogemuseta, kui oled õigetele isikutele lähedal ja õigel poolel. Muidu võib oodata suupruukimise eest kohtuasi ja karistus nagu opositsioonis oleva Reformierakonna eksminister Jürgen Ligit Keskerakonna kritiseerimise eest. Ja minister võib meil Eestis olla korraga spetsialist nii hariduse kui ka riigikaitse alal. Peaasi, et õigel poolel. Tagasi astuvad need, kellel südametunnistus või mingidki väärtushinnangud veel paigas. Ühel päeval võib meedias öelda üht ja teisel päeval teist, ikka nii nagu vaja.

Nagu tennisemängus püsivad ka poliitikas stabiilsena need, kes analüüsivad ja kontrollivad oma tegusid ning väljaütlemisi. Kõrgemas liigas mängivad need, kes oskavad iga mängu enda kasuks pöörata. Kas Kontaveidil see õnnestub, näitab aeg. Eesti poliitmaastikul aga kolisevad praegu ämbrid nii koalitsioonis kui ka opositsioonis.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi, võiks nüüd jälle retooriliselt küsida. Rahvas nagu oleks oma riigiga sõjas. Riigiaparaat otsustab, et haridus peaks lasteni jõudma ühte ja ministeeriumis paika pandud teed pidi, osa rahvast arvab teistmoodi. Miks muidu on viimastel aegadel tekkinud erakoole ja -lasteaedu nagu seeni? Kurvaks ja absurdseks läheb asi ka siis, kui võrrelda toetusi asenduskodudes elavatele lastele ja puudega lastele, keda kodudes pereringis ööpäev ringi ennastsalgavalt hooldatakse. Esimesed saavad üle tuhande euro pearaha, teistele puistatakse vaevalt sada, kui sedagi. Ja omavalitsuste toetused kõigile abivajajatele sõltuvad rahakotist ning jagajate armust. Või õigel poolel olemisest, nagu ka kultuuritöötajate palgad, millele riiklik kultuuriministeeriumi kehtestatud määr ei kehti. Kultuuritöötajad on suuresti omavalitsuste meelvallas: kui tahame, tõstame palka, kui tahame, laseme lahti või koondame. Ei tähenda, kui hea spetsialisti või oma ala entusiastiga tegemist. Loeb see, kas sul on parajasti võimul oleva partei või valimisliiduga õiged suhted. Kui kultuuritöötajaid tööle värvatakse, on hariduse ja oskuste nõuded laes. Kui palgapäev saabub, on kultuuritöötajad solidaarsed koristajate ja teiste lihttöölistega. Lihttöö ei ole kergem ega alaväärsem. Lihtsalt nendele töökohtadele kandideerimiseks ei ole vaja CVs hariduse ja oskuste lahtreid nii palju täita ja nende töökohtade saamiseks ei ole olnud vaja mitu aastat kõrgkoolipinki nühkida. Tihtilugu töö kõrvalt ja pere arvelt.

Kui sada aastat tagasi Eesti iseseisvuma hakkas, oli esmaülesanne riigiks olemiseks vajalik süsteem ja korraldus paika panna. Polnud ju isegi vajalikku hoonet pealinnas, kust riiki juhtida. Ka see tuli üles ehitada. Kõik oma riigi, sinimustvalge nimel, et rahval oleks hea elada. See peaks olema nii ka tänapäeval, see rahva heaolu. Miks siis riik oma rahva vastu sõdib ja vastupidi? 

Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi, ütlevad selle peale need, kes poliitikast eemale hoiavad ja oma elu edasi elavad. Kes ise oma eluga suurepäraselt hakkama saavad, uusi väärtusi ning silmailu või hingesoojendajat loovad või järeltulijaid kasvatavad.