Praegusel ajal on tarvis hakkama saada maailmas, kus kõik vajab mingil põhjusel päästmist. Ühes äärmuses seisavad noored, kes on nurka surutud ning kelle viimne lahendus tundub olevat enesetapumõtted. Teises äärmuses seisab toit, mis ei suuda ega oska sirget liini pidi endale täit tarbijaskonda leida. Ühelt poolt vajab päästmist teadusnõukogu, kes on jõuetu ja nõutu aina uuenevate viiruseolukordade tõttu ning teisalt ootab päästeinglit lihtne inimene, kes on suunatud tegutsema just teaduse otsustest tehtud reeglitest. Kuidas aga päästa kõike ja kõiki, kui ollakse olukorras, kus päästmist vajavad ka päästjad ise? Või kui teisalt ei olda sageli kursiski, et päästetav pääseteed otsib?

Kui suitsiidi sooritanud teismelistest kuni 80 protsendil ei ole olnud varasemat psühhiaatrilist ravikontakti, siis kuidas teavad päästjad, et päästetav on silmapiiril? Teisalt on hulk olukordi, kus teadmine küll on, kuid abi ei ole veel käeulatusse jõudnud. Keeruline on leida pääseteed probleemidele, mis ei ole veel tekkinud, kuid teisalt on keeruline ka leida kohest lahendusviisi probleemi tekkimisel. Kas nii ongi õiglane, et iga pääsetee väljatöötamine nõuab oma ohvrid? Ühest küljest on elu loomulik osa, et ajapikku õpitakse ning saadakse paremaks. Ühelt poolt on ka lepitav olukord, kus ohvriks tuuakse mõni tuhat tonni riknenud toitu. Teisalt on aga mõeldamatu, kui väljatöötatavate süsteemide koolirahaks on noorte inimeste elud. Koroonapandeemia ajal on noorte suitsiidikatsete arv hüppeliselt suurenenud, ent riiklik vaimse tervise tegevuskava valmib alles aasta lõpuks. Nii on probleem alati sammu või lausa kaks lahendusest eespool.

Isegi ennetatavate murede puhul ei tundu lahenduse leidmine alati õigel ajal toimivat ega ka toimuvat. Inimese loomuses on edasi lükata lahendust seniks, kuniks muu pääsetee ei ole enam saadaval. See selgitab nii mitmeski asjas ka plaani B puudumist. Praeguses olukorras, kus juba vähemalt aasta tagasi laiutasid silmapiiril märgid hindade tõusust, inimkonna vaimse tervise rusutusest, uute viirusetüvede laialdasest levikust ja ka haiglate töövõime täitumisest, on igaühe unistuseks saanud leida ennast puudutavas valdkonnas päästeingel, kes saabub mitte hiljem kui viimasel hetkel.

Tervet möödunud aastat iseloomustab erakordselt aktiivne kinnisvara- ja eluasemelaenuturg, mis sai hoo sisse juba 2020. aasta teises pooles. Uute eluasemelaenude kasv Eestis oli 2021. aastal 39 protsenti. Jutte oli nii buumist kui ka rallist, osaliselt püüti kinnisvarahindade tõusu kartuses kaua planeeritud kinnisvaraost kiiresti teoks teha. 2021. aasta kinnisvaraturul tehti tehinguid penisonisammastest välja võetud rahadega, kasutades raha eelkõige omafinantseeringuks. Välja võetud teise samba pensioniraha kasutati ka kodu väljaostuks, kuid seda pigem harvematel juhtudel.

Keskmine kodulaen

Kodulaenu keskmine summa kasvas 9000 eurot, jõudes 103 000 euroni. Keskmine laenusumma oli regiooniti erinev, sest ka kinnisvarahinnad on piirkonniti erinevad. Kui Tallinnas ja Harjumaal oli keskmine laenusumma suurim, 119 000 eurot, siis kõige väiksem keskmine oli Ida-Virumaal, 39 000 eurot. Keskmistelt laenusummadest teisel kohal oli Tartumaa 93 000 euroga, järgesid Raplamaa 76 000 euroga, Pärnumaa 74 000 euroga ja Saaremaa 72 000 euroga. 

Keskmine laenuperiood laenu võtmisel oli lõppenud aastal 23,9 aastat. 2020. aastal oli see 22,4 aastat. Laenusumma kasvades on ootuspärane ka mõningane laenuperioodi pikenemine. 

Uute varade keskmine laenusumma oli 139 000 eurot, sh korteritel 126 000 eurot ja majadel (sh rida- ja paarismajad) 164 000 eurot.

Keskmine laenuvõtja

2021. aasta kodulaenude suur ülevaade">