JUHTKIRI Piirangud ja nõudmised on iseenesestmõistetavad. Pannakse rõhku inimeste südametunnistusele ning suunatakse reegleid järgima. Taunitakse kehva käitumist ja rikkumiste eest ollakse varmad häbiposti riputama. Oli aeg, mil iga kaupluse ukse ees, olgu suur või väike, ilutses prügikast. Linnapildis oli see möödakäijale suureks abiks. Need imepisikesed prügikastid ei mahutanud õnneks paljut. See hoidis eemale pahatahtlikud prügiladustajad, kes ka oma koduseid olmejäätmeid oleks soovinud võõrasse prügikasti poetada. Rohkelt oli ka linna paigaldatud prügikaste, mis ilmanautlejatest jalakäijate rõõmuks iga väikese maa tagant võimaldasid lahti saada jäätisepaberist või mõnest muust tekkinud rämpsust.
Jäätmetest vabanemine on paraku tehtud omajagu kulukaks. See ahvatleb paljusid siiski libedale teele minema ja poetama oma rämpsu sinna, kus see pole teretulnud. Nii on ühelt poolt seaduskuulekal eestlasel aina keerulisem oma kohuseid täita. Nii eeldavad ka kinnineeditud papi- ja paberikonteinerid imepisikesest avast oma viisakalt puhtaks pestud olmepakendite sisselitsumist. Kellel selleks parasjagu aega ja tahtmist napib, on sunnitud muu, ilmselt tasulise lahenduse leidma. Kõik tänu marodööridele, kes pakendite tarvis mõeldud konteineritesse näiteks mähkmeid või kaltsuvaipu armastavad vedada.
Olukord on kriitiline, sest ühelt poolt ollakse sunnitud karmistama piiranguid, et peletada minema kodanikke, kes käituda ei oska. Teisalt tehakse liiga neile, kes kuulekalt kõiki reegleid piinliku täpsusega järgides oma kodanikukohuseid täidavad. Lõppkokkuvõttes ollakse olukorra ees, mil võimalused on imepisikeseks kokku tõmmatud, kuid kohustused jäävad. Sama kehtib ka eile välja kuulutatud rannahooaja kohta. Ujuma ning rannas mõnusalt aega veetma on oodatud kõik, kuid ilmtingimata ei tohi avalikus suplusrannas käituda kuidagi ebaviisakalt ega endast maha jätta prügi. Riietuskabiinid ning prügikastid aga ei ole selle käitumise toetamiseks enam kuidagi kohustuslikud.
