ARVAMUS

Eesti eelmise aasta uute autode müügi esikohal troonib rahvaauto Škoda Octavia. Mudeli hind algab 15 500 eurost ning auto olemus meelitab viisaka lihtsusega. Proovisõidu autol sai oma käega juhiistme kerele parimasse asendisse keerata ja vändata ning liigselt moodsaid elektroonilisi tilu-lilusid sõitu häirimas polnud.

Kas tõesti luukpära?

Tartus asuvast Aasta Auto esindusest lunastan pärast paari pookstavi paberil omale hõbehalli Octavia, mis end teadmatule silmale esmavaatlusel kui sedaani esitleb. Eraldi väljajoonistuv „taguots” on ju olemas, kuid tõeliselt tore sürpriis saabub pagasiluuki avades. Olen ise tuhandeid kordi hädas olnud sedaani pagasiruumi suurekabariidiliste esemete (jalgratas, toolid) paigutamisel ning tihti on mingi osa veetavast mandist pagasiluugi vahelt välja kõlkuma jäänud. Škoda sellist meelehärmi ei paku ning allaklapitavate tagaistmete puhul suureneb senine 568-liitrine varuratast sisaldav maht lausa 1558 liitrini (koos varurattaga). Sinna pane või terve onu Volli nõukaaegne sektsioonikapp ning onu Volli ise mahub ka kaasa reisima.

Vajutada või ei?

8,3 sekundiga saavutab 4,6 meetri pikkune ja koos väljaklapitud peeglitega kahe meetri laiune raudruun sajakilomeetrise tunnikiiruse. Endaga kaasa liigutab ta üle 1200 kilogrammi metalli ning kaheksakümnekilost tihendit rooli ja istme vahel. Kapoti all tuksub 1,5 TSI 110 kW võimsusega bensiinimootor vürtsitatuna seitsmekäigulise DSG automaatkäigukastiga. Škoda Octavia puhul on kõrgemale käigule üleminekud tunda pisikese pausiga kiirenduses. Kohati jääb käigukast veidi mõtlema, mida edasi teha ja pöörded hoiab ta seni kõrgel. Peale tavapärase drive-versiooni saab valida sportlikuma mineku (suutsin ka 35 liitrit „sajale” kohati vajutada) ning vahe kiirendusi tehes on tõesti tajutav. Kuvan näidikutepaneeli keskele hetke kütusekulu ja drive-režiimis kulgemine esitleb seal kenasti tagasihoidlikumaid numbreid.

Gaasi vabastades ilmub ekraanile sulnis 0,0 liitrit „saja” kohta ning sellise arvuga kulgeks või maailma lõppu. Esindus lubab keskmiseks kütusekuluks saja kilomeetri kohta 5,1 liitrit ja aastane kulu 10 000 kilomeetri läbimise korral jääb 660 euro tuuri.

Grammike ikaldust

Harjumatuna mõjuvad mitmevärvilised taustaringid kiiruse, mootoripöörete, mootoritemperatuuri ja kütusepaagi näidikuseierite taga. Taust seierite taga võiks vabalt olla silmale rahulikumalt ühevärviline. Et kiirusel paremini silma peal hoida, saab näidukuteploki keskele kuvada elektroonilise numbrikuva – see ala on rooli- ja tooliasendist hoolimata alati selgelt näha. Kui natuke veel ägiseda, siis on kellaaeg näidikupaneelis oskuslikult peitu pandud vasakusse nurka, kus ta on üsna keeruliselt märgatav. Ootamatu on ka see, et akent veidi avada soovides liigub see vajutuse peale täies mahus alla. Ju on osaliselt avamiseks mingi salanipp, mida ma paari korraga ei omandanud.

Ja sa rulli-rulli-rulli!

Laitusi rohkem ei tule ning kiita saab väga loogiliste juhtnuppudega rool, kõik on kergesti hoomatav ja rulliknuppude abil hõlpsasti kontrollitav. Seni pole ma suurem asi roolinuppude näppija olnud, aga Octavia puhul leidsin end mitmel korral rullikutest valikuid langetamas.

Auto keskkonsoolis ilutseb 10,25tollise mõõduga näidikutepaneel, kust saab endale meelepärast lugulaulu valida, uurida hiljem auto kütusekulu ning saata korda muid meeliülendavaid veebipõhiseid imesid wifi kaasabil.

Kõige põnevama avastuse teen mahukat kindalaegast uurides – sealt leian lumehelbemärgiga regulaatori, mis võimaldab joogid-söögid kenasti jahedasse susata. Kindalaegas ise saab ka eraldi kuldse tähega aukirja ruumikuse eest: pane või kolm kapsapead ja pool kotti porgandeid sinna jahedasse.

Suguseltsi au ja uhkus

Auto välimus mõjub elegantselt. Suguvõsa kokkutulekule võib sellega igati soliidselt saabuda ning jätkata juttu heast elujärjest ja peagi ees ootavast Maldiivide reisist. Kahenädalasest. Tagaistmele on mugav paigutada koos turvatooliga peenikest peret ja ka mitte nii peenikesi kaasreisijaid – ruumi jagub mõlemale sihtrühmale piisavalt. Masina uksed on mõnusad suured ning see tingib sõidukisse hõlpsa sisenemise ja väljumise. Ei mingit külg ja pea ees ukerdamist ja hiljem kolmekesi tädi Eleonoore väljasikutamist. Tädi saab täiesti omal jalal välja ning tunda end tõelise leedina.

Для души – midagi hingele

Tavapäraselt viin prooviauto tuuritama kruusale ning elamuse suurendamiseks lasen kurvides akna alla. Reibas kividelend põhja all teeb meele heaks ja masinatunnetus on super, nagu teine nahk minu enda oma peal. Akent on kõrvale meeldiv alla liigutada ka kiirendamise ajal, rahvaauto teeb parajalt tigedat möiratust ning lajatab piraka portsu uhkustunnet juhi hinge. Nagu traavel oleks saduldatud jalge vahele ning üks õige kauboi ongi oma käbeda ratsu üle uhke. Kõik kiiremad ringid teen suletud alal ning kaasliiklejaid sel ajal proovisõidu lähedal ei viibi. Turvalisus on oluline proovisõidu korraldajale ja auto sõiduks väljastanud Tartu Aasta Auto esinduse meeskonnale.

Lõpp hea, kõik hea

Linnaliikluses manööverdades on Škoda Octavia käbe ning kabariiditunnetus tuleb kiirelt. Kohati muutun ise selliseks reavahetajaks ja „sõelujaks”, nagu ma neid sarjan ja labiilseteks tituleerin, kui oma isikliku auto roolis kiirusega natuke üle 43 kulgen. Sõbra ristmikult Turu tänava poole liikudes saan tõsiselt proovile panna auto manööverdamisvõimed, sest üks päevinäinud neljarattaline otsustab kõrvalteelt peateele ette kärutada. Kiire põige paremale päästab päeva ning linnaliiklust valesti hinnanud papi saab rahus oma popsuva autoga Emexi vanametalli kokkuostu poole liikuda.

Kes teab, ehk lähebki oma tossutava uunikumiga viimast ringi tegema ja uue auto sissemaksuraha nõutama? 

ARVAMUS Suur suvi on käes, keskkoolid on lõpetatud ja paljudel noortel on aeg astuda uus samm ellu. Öeldakse, et üliõpilaste elu on muretu ning ilus, kui seda osata piisavalt nautida ning piisavalt meeldejäävaks elada. Siiski on tarvis enne üliõpilasestaatusesse jõuda. Kuldsed on sõnad, et peab tegema just seda, mida me armastame. Karm reaalsus on aga see, et armastusest ära ei ela. On boonus, et saab minna hommikul rõõmsal meelel tööle ning teha terve päeva just seda, mis on väga südamelähedane.

Mõistuseinimesed võtavad lahti viimased statistikaandmed ja hekseldavad need üksipulgi läbi, et jõuda selgusele, mis ametimehi praegu kõige enam tarvis on. Kurbmäng on aga see, et praegu õppima minnes saab oma oskusi ju alles paari aasta pärast kasutada. Statistikatki koostatakse möödunu põhjal ning ennustamine on hoopiski tänamatu tegevus. Kas siis tasub üldse end vaevata sellega, et muretseda, mida Eestil praegu vaja on? Kui minna õppima seda eriala, mille ametikohad praegu tühjana seisavad, siis võib paari aasta pärast praktikakohta otsides tabada valus tõde, et kohad on juba võetud. See tekitab olukorra, kus värske koolilõpetaja või esimese praktikakoha otsingul olev noor on õppinud ameti, millest ta ise lugu ei pea ja mille järele puudub turul ka vajadus.

Teisel juhul peab õppima just seda tegema, mida armastad ja lootma parimale. On selge, et valdkondade palgatasemed ning tulusus on erinevad ja ei saa loota, et armastatud töö alati ka armastatud palganumbri tagab. Kurdetakse, et praeguse mõne sektori tööjõupuuduse on põhjustanud noorte valivus. Paljud noored ei ole nõus tegema seda, mis neile ei meeldi. Ja miks nad peakski? Näiteks ei ole populaarsed klienditeenindajate ning hooldustöötajate ametikohad, sest üleüldine palgatase on pigem madal, aga töö, mis tahab tegemist, on võrdlemisi raske ja väsitav.

Kui saaks keskkooli üheks lõpueksamiks matemaatika asemel näiteks ennustamise valida, oleks tulevikku astuvate noorte elu mitu korda lihtsam. Nüüd aga tuleb valikud teha pimesi ja loota, et ei kolistata eriti karme ämbreid ning et hoidutakse elu valusatest õppetundidest, kui ollakse iseseisvasse ellu alles astumas.