ARVAMUS

JUHTKIRI Seadusega reguleerimata asjad jäetakse lihtsa inimese otsustada ja vastutada. Seda, kas soovime oma lapsi vaktsineerida või ei, kas paneme nad tavakooli või Waldorfi kooli või mida neile süüa või juua anname, otsustatakse iga päev justkui möödaminnes. Välismaailm annab selleks puhuks ainult soovitusi. Eriti tehakse seda lastekaitsepäeva eel, mil laste ja noorte ohutus, turvatunne ning käekäik on iseäranis päevakorras. Lastekaitsepäeva tähistatakse 1. juunil juba alates 1950. aastast, mil selle kehtestas Rahvusvaheline Demokraatlik Naisliit oma Moskvas toimunud kongressil.

Statistika aga näitab kahjuks, et selle päeva kangelasi jääb aina vähemaks. Kui 1950ndatel hõlmasid kuni 26aastased 42–43 protsenti Eesti elanikest ja 1960–1980ndatel püsis osatähtsus 40 protsendi ligi, tehes 1970ndate alguses läbi isegi väikese tõusu, siis praegu need numbrid nii suurejoonelised enam ei ole. Pärast taasiseseisvumist on noori aasta-aastalt aina vähemaks jäänud. 1991. aasta alguses hõlmasid kuni 26aastased 38,7 protsenti Eesti elanikest, kuid 2016. aastaks oli see näitaja langenud ainult 29,3 protsendini.

Ometi on ühiskond aina rohkem arenenud ja soosinud, et lastel oleks hea kasvada. Lastele antakse aina rohkem õigusi ja kaitset. Ilmselt ei ole sellest siiski küll ning tulihingeliste ja tugevate Eesti inimeste asemel kipuvad kasvama pehmevõitu kodanikud, kes nõuavad pigem palka, kui teevad tööd, nii et käed rakkus. Siinkohal on aga tegemist jällegi nokk kinni ja saba lahti situatsiooniga. Kuna noorte osatähtsus on langenud, siis need vähesed võivadki nõuda rohkem ning olla valivamad. Lüüa rusikaga vastu lauda ning panna tööandja fakti ette: võta või jäta!

Siiski ei tasu meelt heita, sest Eestit ülejäänud Euroopaga kõrvutades ei ole olukord sugugi nii nutune. Eesti kuulub laste ja noorte osatähtsuse poolest Euroopa Liidu keskmiste riikide hulka. Kui aga vaadata väikest Eestit kui omakorda tervikut, siis on äärealad just eriti kurvas seisus. Näiteks kuulub Misso nende väheste omavalitsusüksuste hulka, kus lapsi ja noori on kõigest alla viiendiku ehk 18–19 protsenti elanikest.

Kuniks laste ja noorte osatähtsus rahvastikus rohkem ei vähene, ei pea veel ilmselt palju muretsema ja võib keskenduda sellele, kuidas kasvatada nendest vähestest tublid ja töökad täiskasvanud. Olgu siis meetmeks veganlusele suunamine või värviliste kommide söömise keelamine.

ARVAMUS Mind ajendas sulepead haarama Lõunalehes avaldatud kirjutis, mis kajastas muinsuskaitsjatele šokki põhjustanud linnaväljaku valmimist.

Põhjuseks tuuakse, et ajaloolistele hoonetele avanev vaade Katariina alleelt on takistatud uute valgustite paigutuse tõttu. No kuidas nii? Valgustid ju valgustavad ja vaatamist väärivad hooned muutuvad veelgi nähtavamaks. Ega need valgustid ole Tamme- Lauri tammepuu jämedused, et need kuidagi vaatevälja takistaksid. Mind häirib rohkem see, et kauni koolihoone kõrval on juba aastaid seisnud jubeda väljanägemisega lagunev tehnikumihoone. Kas see siis kõlbab sinna sellises seisundis, nagu see on? Parki ja tänava äärde sobivate valgustite säras hakkab kogu ilmet mõjutama pigem see hooldamata hoone, või mida arvate teie, linlased ja ametnikud?

Võrukesena meenub mulle, et iga uue projekti eel ja tööde käigus on ikka olnud virisemist ja hala, et milleks ja kellele. Töö valmis saades on kõik rahul ja halajad tormavad esimesena neid objekte ekspluateerima. Ma pean siin silmas Roosisaarele viivat silda ja Tamula rannapromenaadi. Olgem ausad ja tunnistagem, et need on saanud Võru uhkuseks ja tõmbenumbriks. Ma olen 100 protsenti kindel, et Võru uus linnaväljak saab uhkeimast uhkem. Võiksime võrukestena õnnelikud olla, et meil on midagi sellist, mida tahetakse kaugemaltki kaema tulla. Mina olen selle poolt, et on rohkem rauda – see tähendab vähem lõhkumist ja pikka iga uuele kenale kohale kodulinnas. Kuna elan siin läheduses, siis olen pargi valmimist algusest peale näinud. Milline ränk töö! Iga ilmaga varavalgest pimedani, kivi kivi haaval tehti lühikese ajaga ära hiigeltöö. Kindlasti valati pangede viisi higi, ja arvan, et ka palju pisaraid, sest tihti tuli tööd ümber teha, et parim välja tuleks. Kritiseerimise asemel võiks hoopis kiita neid inimesi, kes selle töö päris lühikese ajaga teostanud on.

Mind ennast huvitab see Lõunalehe artiklis mainitud ajalooline vaade. Millisest ajast see pärit on ja milline see vaade oli? Läinud sajandi 60ndate keskel oli keset väljakut suur lilleklomp ja teede ääres alles väikesed istutatud puud, mis nüüd 60 aastaga olid nii suureks kasvanud, et need tuli maha lõigata. Võibolla on mõeldud veelgi varasemat vaadet? Siis oli siin ju turuplats ja ilmselt hobuste lasipuud. Kas need siis peaks ka 21. sajandisse edasi kanduma ja kuidas need praegu siia sobiks? Tänasel päeval oleks lasipuude ääres muidugi autod reas. Tahaksin kuulda ka teiste linlaste arvamust selle palju rõhutatud ajaloolise vaate kohta.