Veel paar kuud tagasi said soovijad külastada nii näituseid, pidusid, kino, teatrit ja osaleda ka muus meelelahutuses vaid piletiraha eest. Soetada tuli ainult pääse ja väravad olid valla. Täna liigub ühiskond suunas, mil avalikku kohta minekuks peab lisaks pääsmele taskus olema ka vaktsiinipass. Kohvikutes ja loomaaias käimine on muudetud vaid valitud seltskonnale võimalikuks. Siinkohal jaguneb ühiskond mitmeks. On neid, kes on juba nii või teisiti vaktsineeritud ja kelle jaoks antud nõue eeldab ainult internetiavarusest oma vaktsiinipassi väljaprintimist või allalaadimist. On ka neid, keda hüvede äravõtmine suunab vaktsineerima minema, sest meelelahutusest loobumise plaani ei ole ning kui enne ka oldi vaktsineerimise vastu, siis nüüdseks on meelt muudetud. Siiski on ka neid, kes trotslikult loobuvad igasugusest tegevusest, mis nõuab niinimetatud sundvaktsineerimist.
Täna on igaühe vaba valik, kas soovitakse vaktsiinisüsti saada või mitte. Iga inimese käitumisest muutub ühiskonna seisund tervikuna ja kokkuvõttes loob igaüks pisikese killuna terve Eestimaa ja laiemas mõttes ka maailma. On naiivne mõelda, et igaühest endast miskit justkui suures plaanis ei sõltugi.
Ühelt poolt on tarvis austada igaühe õigust mitte end vaktsineerida, kuid teisalt peaks austama ka neid, kes ühiskonna heaolu nimel on end vaktsineerida lasknud. Kaitsepookimise vastaste jaoks on neid justkui tasust ilma jäetud, sest need, kes on kasutanud oma õigust ja läinud vaktsiini saama, saavad meelelahutusüritustele lubamise näol justkui premeeritud. Oma otsusele teisest äärmusest kindlaks jääjad jäävad aga tasuta.
Enamik soliste ja teenindusettevõtete pidajaid ei oska võtta seisukohta, kas nad on kaitsesüstide poolt või vastu. Neil on ainult üks kindel eesmärk – jääda ellu! Kui see eeldab ainsa lahendusena kaitsepookimist ja uksel tõendi nõudmist, siis seda ka tehakse.
Lõppkokkuvõttes on igal inimesel vaid ainult üks soov – see, et maailm normaliseeruks ja muutuks tagasi endiseks. Kui möödunud aasta kevadel, mil koroonapuhang hoo sisse sai, arvati esiti, et tegemist on mööduva nähtusega, mis tuleb ära kannatada, siis nüüdseks on jõutud arusaamale, et ainult ärakannatamisest ei piisa. Endiseks olukorda saada ei ole võimalik, kuid võimalik on antud olukorras õppida ning leida parim versioon lahendusest ja sellele ka iseseisvalt kaasa aidata.
