ARVAMUS

JUHTKIRI Tänapäeva inimest kirjeldab päris täpselt see, et ollakse kärsitu, ühest küljest uuendusmeelne, kuid teisalt paigalseisja. Asjadest tüdinetakse kiiresti ja ihatakse uut. Kõige kestvusaeg on umbes poole lühem kui aegu tagasi. Küll tullakse kõige vana juurde mingil ajal tagasi ja nii käiakse ringiratast peaaegu kõigega. Mardi- ja kadripäevast ollakse juba päris tüdinenud ja halloweeni tähistamine tundub midagi põnevat ja välismaist. Ehk aastate möödudes tiritakse mardid ja kadrid taas päevakorda ning halloween jääb mõneks ajaks tagaplaanile. Kui ei muudeta püha või tähtpäeva ennast, siis ihatakse muuta selle sisu.

Tundub, et ka jõuludest on inimesed ära väsinud. Kui mõni aeg tagasi olid jõulud peaasjalikult kommertspüha vormi võtmas, siis praegu proovitakse sellest kuvandist kõikvõimalikel viisidel vabaneda. Tehakse sihilikke postitusi sotsiaalmeediasse, kuidas ei hoolita kingitustest, vaid pigem kutsutakse üles annetama või perega koos kvaliteetaega veetma. Kõik on muidugi õige, kuid jõulupühad ja kingitused on ikka käsikäes käinud, lihtsalt ühest äärmusest teise ei tasuks laskuda, alati on olemas ka kuldne kesktee. Praegu pigem rutatakse kingituste juurest kinkimata jätmise juurde vahepealseid variante kaalumata. Veel üheks nõuandeks on kingitus iseendale. Kutsutakse üles kulutama kinkide jaoks perekonna eelarvesse planeeritud raha iseenda peale ja täitma sellega oma ammuseid unistusi, mida siiani realiseerida ei ole raatsitud.

Praegu on inimesed veel kahe vahel. Kindlasti on neid, kes endiselt soovivad kingitusi soetada, kuid pigem mitte päris peast segi minnes ja asjadega liialdades. Jagub juba ka neid, kes kingituse asemel teevad annetuse heategevuslikul eesmärgil, ja kindlasti jääb veel üle ka neid, kes teevad kingituse iseendile. Nii saab jõuludeks endale lubada midagi kaua igatsetut ja hinnalist, miks mitte soojamaareisi või silmaoperatsiooni. Soojamaareis on siinkohal eriti paslik, sest on täiesti omaette rühm inimesi, kes aasta „sellel ajal” kodumaa tolmu jalgadelt pühivad ja jõulupaanika eest teise riiki rahu otsima pagevad.

JUHTKIRI Äärmuslikud meetodid on tänapäeval pigem trend kui harv juhus. Ei ole kaua aega möödas sellest, mil eestlasi prooviti kõrge hinnaga alkoholist eemale hoida. Sekka poogiti ka kampaaniaid, millega katsuti inimest sunduslikke meetmeid kasutamata õigele teele suunata. Sama kehtib ka rohelise mõtteviisi puhul. Iga kord hurjutatakse aina rohkem, et prügi käib prügikasti ja mitte niisama lihtsalt, vaid sorteeritult. Ometi on igal aastal „Teeme ära!” kampaania raames kokku korjatud rämpsu hulk jahmatav.

Siit selgub, et hea sõna ja suunamisega muudab veel kohusetundlikumaks neid, kes niigi reeglitest kinni peavad ja paremad inimesed proovivad olla. Need, kes armastavad alkoholi palju tarbida, leiavad selleks võimaluse, ja kes ei mõtle iial prügi prügikasti visata, rääkimata selle sorteerimisest, jäävad oma vanade liistude juurde. Ainuke vahe on selles, et nüüd on nad vähemalt kursis, et leidub rumalaid, kes risu nende järelt kokku korjavad ja õigesse kohta toimetavad.

Kõiksugu aktsioonid on teatavasti üsna kulukad. Seetõttu on mõistlik kulusid jagada. Hea võimalus on leida suuremad ettevõtted, kes pitsitamise peale päris uppi ei kuku ning oma elu nende rahakoti kaudu lihtsamaks teha. Näiteks peab viie aasta pärast plastpudeli kork jääma avamisel pudeli külge. Tuleb välja, et ühele keskmisele eestlasele on keeruline selgeks teha, et mitte ainult pudelit, vaid veel vähem pudelit ja korki eraldi maha loopida ei ole mõistlik. See on paras aeg asuda probleemi juurte juurde ehk siis joogitootjateni, kes selliste korkidega pudelite tootmiseks peavad muudatustesse investeerima. Lõppkokkuvõttes ei jõua tootja ise kõiki kulusid koormana seljas vedada, mis annab hea põhjuse hinnatõusuks. Seega rumalad, kes peavad teiste prügi kokku korjama, peavad edaspidi ka näiteks karastusjookide eest rohkem maksma.

Ehk peitub iva hoopis inimese laiskuses. Laisk inimene ei jaksa pudelikorki pärast joogi tarbimist pudelile peale keerata. Teatavasti mugavused aga maksavad, nii on ka viie aasta pärast limonaadi ostes tarvis oma mugava korgi eest tasuda olenemata sellest, kas seda mugavust soovitakse kasutada või leitakse endas piisavalt jõudu kork õigesse kohta tagasi keerata.