Ilutulestik toob eestimaalastele alati pidumõtted meelde ning millegi kurva ega muserdavaga värvilist taevamaalingut seostada ei armastata. Küll aga külvati juba möödunud aasta lõpus justkui eeltööna igasse inimestesse kahtlusepisik, kas ikka on hädasti tarvis vana aastanumbrit ära saata ning uut vastu võtta kärtsu ja mürtsu saatel.

Värvilisi siluette taevas imetleda armastavad üldjuhul kõik. Nii on agaramad isegi soovitanud ilutulestikuraketid asendada hoopiski värviliste laservalguste mänguga. Mõned kuud tagasi, aastavahetuse pidustuste eel, oli suund muidugi hoopiski teine. Ilutulestikku tauniti loomade pärast, kes nende kaunite taevamoodustiste tekitatud müra tõttu end kuidagi kehvasti või ärevana kippusid tundma.

Aastaid kui mitte aastakümneid on pidu ja pillerkaar ning kärts ja mürts käsikäes käinud. Mitte ainult ilutulestikuraketid vaid ka näiteks vahuveini pudeli pauguga avamine on justkui pidulikkuse ja rõõmusõnumi sümbolina au sees olnud. Aina enam taunitakse taolist kärarikast pidutsemist. Seda enam, et koroonapiirangud tõmbasid igasugustele pidustustele mõneks ajaks mingis mõttes kriipsu peale.

Täna elame taaskord koroonapiirangute mõistes märksa vabamas maailmas ning enamasti ei jää ka hetkel ükski sünnipäeva- ega pulmapidu pidamata. Küll aga utsitatakse taaskord loobuma ilutusetikust. Meie maale saabunud sõjakoledusi läbi elanud põgenikud ei rõõmustavat taoliste kärgatuste üle. Ühelt poolt on see mõistetav ning mõistetav on ka nende judinaid tekitav saatus ning lähiminevik, kuid teisalt ei soovita ka oma tavapärast elu ning rõõmu tähistamist päris tagaplaanile puksida.

Milline müra on aga siis õigustatud ja milline mitte?

Täna on Ukrainast saabujad Eestimaal turvalisel pinnal. Nende hirm on küll põhjendatud, kuid hiirvaikses maailmas elamine paratamatult võimatu. Veel paar päeva tagasi kostusid Võrumaal mitmed sõjaväe harjutuslasud, mille eest avalikult ka hoiatati. Siiski on üpris võimatu rahvast eranditult teavitada, eriti neid, kes meie kohalikku keelt veel ei mõista. Ilutulestiku ärajätmine teeb meele tusaseks pidulistel, kuid kas selles võtmes oleks tarvis ka vajalikele õppustele keeld peale panna? See aga oleks juba otsene oht meie endi julgeolekule ning julgeolekuta poleks turvalist paika ei meil ega neil.

Istume Kaleviga Tamula hotelli terrassil ning arutame maailma ja inimesi. Tamula kohal ripub ergav märtsipäike. Kuidas küll aeg nõnda kiiresti läinud on, ammuks see oli, kui me Kaleviga kambas ühe sinikollast värvi kaatriga Lämmijärvel Eesti-Vene piiri ületasime, mis tõsi küll, sel ajal veel mõtteline oli, ja Tšornajat elik Mustjõge pidi paarkümmend kilomeetrit Venemaa sisse sõitsime. Oli juba pime oktoobriöö, kui viimaks Tšornaja soised kaldad lõppesid ning meil õnnestus kuival pinnasel telk üles panna. Varavalgel, kui olin telgist esimesena oma hommikusele asjale väljunud, nägin ehmatusega, et minu peale sööstab suur LAZ-buss ... , aga mis edasi, sellest järgnevas.

Niisiis juttu tuleb Kalev Annomist, kes sündis 70 aastat tagasi Võrus Aia tänavas, mis tänapäeval Kalevipoja nime kannab. Kas selles nimemuutuses Kalevi käsi mängus on, seda ma ei tea, aga tean, et Kalev on tegutsenud 50 aastat Eesti ajakirjanduses ja sellest 30 aastat Võrumaa Teataja peatoimetaja ja vastutava väljaandjana. Võrumaa Teatajat, mis teatud jagu aega kandis nime Töörahva Elu, on välja antud 109 aastat, millest peaaegu poole jagu on seal ametis olnud Kalev – Eesti vist küll kahtluseta pikima järjepideva staažiga ajakirjanik.