Riigi Kinnisvara AS, kellelt Antsla vallavalitsus taotleb mõisakompleksi valla omandusse andmist, peaks valla taotlusega nõustuma, et päästa ajalooline pärl edasisest lagunemisest. Viimased kümmekond aastat, mil mõisakompleks on olnud müügis ja seisnud kasutuseta, on näidanud, et turu tingimustel pole võimalik hoonetele uut omanikku leida.

Praegu on mõisakomplekse üle Eesti tulnud müüki nagu seeni pärast vihma, neid müüvad nii avalikud omanikud kui ka eraomanikud, mistõttu ületab pakkumine nõudmist ja kaubaks lähevad vaid heas seisus või perspektiivses asukohas objektid. Vana-Antsla selgelt kummagi kategooria alla ei kuulu, mistõttu on tõenäoline, et hooned lagunevad enne ära, kui nad müüdud saavad.

Raske uskuda, et Riigi Kinnisvara ASi ehk riigi huvi on lasta ajaloolistel hoonetel laguneda. Seni on riik läbi oma ettevõtte Vana-Antslas käitunud kui hooletu eraomanik, kes ootab hoonete lagunemist, et pääseda tulevikus tüütust kemplemisest muinsuskaitsega. Ühel hetkel on võimalik kokkuvarisenud seinad buldooseriga laiali lükata ja rajada olemasolevale maale midagi muud. Selleski pole midagi uut – nii on juhtunud kümnete ajalooliste objektiga üle Eesti. Näiteks Ida-Virumaal on kerkinud looduskaunitesse kohtadesse kõrge taraga piiratud kindlustalud. Tahaks loota, et Vana-Antslasse mõisahoonete asemele kindlustalu rajamine pole Riigi Kinnisvara eesmärk.

Kuigi riik on Euroopa Liidu kaasabil Kagu-Eesti hüljanud ning koondanud kogu tegevuse Tallinna, kus kõrgepalgalistel ametnikel on mugav vanalinnas jalutada, baarides jalga sirutada ja Euroopa üht kallimat õlut rüübata, võiks anda Vana-Antslale siiski võimaluse arenemiseks. Mõni erand või eluoaas võiks valdavalt tühjaks jäänud Kagu-Eestis siiski olla. Eriti nüüd, kus mitmed entusiastid on võtnud vaevaks Vana-Antsla mõisakompleksi säilimise nimel välja astuda. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal läksid endised mõisahooned rahva käsutusse, samamoodi võiks talitada nüüd, pea 100 aastat hiljem.