Vaprad naistraktoristid

Eesti naistraktoristid suutsid omale Nõukogude ajal võidelda Moskvast välja pensionilejäämise õiguse 50 eluaasta vanuses – seda saavutust annab tänapäeval ületada.

Raske on ette kujutada valdkonda, kus naised suudaksid omale praegu Brüsselist välja kaubelda õiguse minna pensionile 50aastaselt. Nad naerdaks lihtsalt välja. Naiste raskeid elukutseid on tänapäeval palju, lisaks on naiste õlul laste sünnitamine ja kasvatamine. Selleks, et pension välja teenida, peavad naised töötama praegu juba 62. eluaastani ja see iga tõuseb aasta-aastalt. Samal ajal on järjest vähem elukutseid, kus inimesed sedavõrd kõrge eani vastu peaksid.

Naistraktoriste on harjutud pilama, aga pärast sõda olid mehed kas rindel hukka saanud või Siberisse viidud ning naistel tuli mehhanisaatori raske koorem enda õlule võtta. Pole ime, et nais-traktoriste ja -kombainereid asus rohkem ametisse Viljandimaal – seal olid varem Eesti kõige jõukamad talud ning sealt viidi Siberisse kõige rohkem mehi. Teine naistraktoristide keskus on Eestis Saaremaa, kus mehed käivad merel ja naiste õlul on maapealsed toimetused. Sestap on loogiline, et Saaremaa naised istusid traktori- ja kombainirooli.

Kütioru kokkutulekul kohal olnud kunstnik Fideelia-Signe Roots teeb Eesti kangelasnaiste teemal teadustööd. Ta võttis Kütioru kokkutuleku videolindile ja küsis naistelt muu hulgas seda, kas nais- ja meestraktoristide palgad olid võrdsed. Roots sai jaatava vastuse.

Nõukogude ajal oli traktoristiamet üks tulusamaid. Kes viitsis, võis kuu ajaga teenida traktoriroolis kolm-neli keskmist palka. Naised said traktoristiametis töötades omale kiiresti jalad alla. Praegu naistel selline tulus amet puudub. Traktoriste enam ei vajata ja pole siis ime, et noored neiud lähevad parema sissetuleku otsinguil välismaale. Nii sünnivad väiksed eestlased juba välismaal ja nende tagasipöördumine on üha ebatõenäolisem.

Kahju oli kuulata, kuidas naised rääkisid, et parimad aastad olid Nõukogude ajal. Oli tööd ja oli raha, aga see hea aeg sai liiga ruttu otsa.