KIRIKUÕPETAJA RÄÄGIB • Teisipäeval käis Võrumaa Teataja Urvaste koguduse õpetajaga vestlemas. Rääkisime eluolust, surnuaia uuendustest, erinevatest talitlustest ja muust. Koguduse liikmetest elab Urvaste kihelkonnas umbes 60 protsenti.

Väärikas ja vastutusrikas amet

„Minu saatus on selline, et tulin siia 1994. aastal ja olen siin olnud kogu selle aja. Esialgu diakonina ehk õpetaja abilisena 2002. aastani. Koguduse õpetaja ametis olen olnud nüüd juba kümme aastat. Jumal on mind sellesse ametisse kutsunud. Olen siin saanud olla õpetaja Jumala armust. Nüüd näen vastutust isegi rohkem kui toona. See amet on väga vastutusrikas. Näen asju, mida peaks tegema, aga mida ei suuda korraga, ja see tekitab koormat. Usus saab toetuda Jumala hoidmisele, usaldada Jumalat. Kogudus on Jumala oma ja mina olen selle karjane,” ütleb Üllar Salumets, kes on Urvaste koguduse õpetaja.

Väga vana surnuaed

Surnuaiaga tegeletakse Urvastes kogu aeg ja see võtab küllaltki palju jõudu. Praegune surnuaed on rajatud 1772. aastal, seega on see väga vana. Viimane laiendus, kus maad juurde võeti, oli 1920. aastatel. Uus hauaplats on tegelikult unustatud vana. Kogudus on planeerinud lähema kümne aasta jooksul maad juurde võtta. Tahetakse teha uut planeeringut ja selleks tehakse juba samme. Samuti on vananenud tehnika. Võrumaal on enamik kalmistutest valla omandis. Ainult kolm surnuaeda on koguduse omad: Urvaste, Vastseliina ja Pindi. Kõik saab alguse finantside otsimisest. Tahetakse planeerida uut osa kaasaegsematele tingimustele. Näiteks planeerida uus osa nii, et kalmistu peal oleks muru, mida niita ning kuhu omaksed käiksid ainult küünlaid ja lilli panemas. „Kalmistu elab siis, kui inimesed käivad kalmistul ja hooldavad haudu,” tõdeb Üllar Salumets.  

Urvaste kihelkonna surnuaedadest on see kõige suurem, samuti on ka matuseid siin kõige rohkem. „Ajaloolist kihelkondlikku ühtsust on veel tunda vaid kalmistul, sest siin on paljud vanad hauaplatsid, mille valdajad on kogu ajaloolise kihelkonna piirest,” ütleb Salumets.

Kirikuliikmed

Urvastes on kirikuliikmeid umbes kaheksa protsenti kihelkonna rahvastikust. Need on inimesed, kes reaalselt endast märku annavad. Liikmemaksu kehtestab nõukogu, mistõttu on see erinevates kohtades erinev. „Seda nimetame liikmeannetuseks. Kui inimene teadvustab kiriku vajadust enda jaoks, on see vabatahtlik annetus,” ütleb Üllar Salumets. Liikmeannetus tehakse nimeline. Annetused kiriku korjanduskarpi on anonüümsed. Urvastes on liikmemaks kümme eurot aastas. Eelarvesse on oma panuse andnud omavalitsused, renditud põllumaade tulud, annetused, teatud projektid, ametitalitused jne. Kogudus on isemajandav ettevõte.

„Meie kirikukoguduse keskmine vanus on 53 eluaastat. Ristimiste keskmine vanus on 16 ja leeritatavate keskmine vanus 27 eluaastat,” lausub Salumets, millest järeldub, et koguduses on igat vanuserühma.

Ristimisi võiks rohkem olla

Kes oma last soovib ristida, peab teadma, et lapsel peavad olema ristivanemad, kes on ristitud ja leeritatud. See kirikuseadusest tulenev nõue kehtib ka lapsevanema kohta. Kui laps on jõudnud leeriikka, mis on 15 eluaastat, siis eelneb ristimisele juba leer ja ristimine toimub koos leeriõnnistamisega.

Leer on tegelikult kiriku sisekorrast tulenev soov koguduse lapsi õpetada. Inimesed peaksid käima õigel ajal leeris ära. Selliseid ideaalseid inimesi, kes oleks õigel ajal ära ristitud ja leeritatud, on vähe. Kui inimene soovib abielluda ning enne seda laseb end ristida ja leeritada, on see väga hea. Ristimine on hea sakrament, läbi mille saab õnnistuse. Ülejäänud elu toimingud (leer, laulatus, matus) on kõik seotud sellega, et oled ristitud. See on justkui ristimise meenutamine. „Jumal hoiab sind ja sa oled kaitstud,” tunnistab Üllar Salumets.  

Sõna „leer” on tulnud saksa keelest ja selle tähendus on „õpetama”. Vaimulike ülesanne on inimesi läbi leeri õpetada. „Enamus lapsi jääb kahjuks ristimata, kuna vanemad ei pea seda vajalikuks. Vanemad lasevad lapsel ise otsustada, kui viimane suur on. Teine põhjus, mille pärast ei ristita, on usulahud, ollakse teisest usust,” väidab Salumets.

„1917. aastal tahtis kirik ise riigi alt ära tulla. See on kirikule teinud olulise teene – me oleme vabad. Oleme võrdne võrdse ees. Riik ei dikteeri. Arvan, et see on see mõte, miks taheti Eesti riigi rahvale kirikut,” ütleb Üllar Salumets.

Talitused

Pühapäevakoolis laste arv kevadel kasvas. Kokku käis 17 last. „Eks see käimine ole ka keeruline, kuna lapsed saavad siia tulla vaid siis, kui nende vanemad neid toovad,” ütleb kirikuõpetaja Üllar Salumets. Kirik asub keskusest üsna kaugel. „Ristimised on eelneva aastaga tasakaalus. Laulatusi on vähem. Ei ole ühiskondlikku survet seaduslikuks abieluks, püütakse leida lihtsam lahendus – mitte abielluda ja elada vabaabielus. Eelmisel aastal oli seitse kiriklikku laulatust ja sel aastal pole veel nii paljugi neid olnud. Igal pühapäeval on mitu jumalateenistust. Kiriku ümber on küll rahvast vähe, siiski oleme tänulikud, et inimesed siin käivad. Meie kihelkonnas on teine abikirik – Heimtali Peetri kirik. Leeritamine ja ristimine on ka sel aastal eelneva aastaga tasakaalus. Tänavusel aastal on leeris käinud juba üle 40 inimese. Koduristimisi on olnud umbes kümne ringis, enamjaolt tullakse selleks siiski kirikusse. Kahjuks on tänavu maetud juba üle 60 inimese,” teatab kirikuõpetaja Salumets. „Meil on raamatukogu, mille on rajanud 1990. aastal Heino ja Elsa Vellner. Nemad pärandasid meile oma raamatukogu. Oleme, muidugi, seda ka laiendanud ning ise erinevaid raamatuid juurde saanud ja ostnud. Samuti on meil kohapeal müügil kirstud, plaadid ja ristid ning me saame pakkuda matusepaketti. Veel on meil laululava.”

Tulevikuplaanid

„Järgmisel aastal tähistame Urvaste kiriku esmamainimise aastapäeva. Kirikut mainiti esmakordselt 7. juulil 1413 ja seega on sellest peagi möödunud juba 600 aastat. Meil on plaanis ka pastoraadi väljaehitamine hosteliks, kuhu saab inimesi majutada. Lähikuude jooksul tuleb meil külmkamber, kuhu mahub korraga kuus inimest,” ütleb Üllar Salumtes.

Kogudus tegi oma arengukava ja loodab oma arengukavas säilitada seda, mis on. Edasi plaanitakse liikuda sammu kaupa. Arvud räägivad sellist keelt, et koguduse liikmete arv ei vähene nii suuresti kui elanike arv. „Kardinaalseid suuri muudatusi ei jõuagi teha. Kui me jõuame kalmistu eest hoolitseda ja sünnipäeva pidada, on järgmine aasta igati korda läinud. Meie kirik vajab ka uut vaipa, mille pikkus oleks 23 meetrit ja laius poolteist meetrit ning mida kaunistaks Urvaste kihelkonna muster,” tõdeb Salumets.

Kümne aasta jooksul on kogudus loomulikult muutunud. Jumalasõna kuulamine pole aga lakanud ja uusi inimesi on ka juurde tulnud.

„Tähtis on, et õpetaja on kohal,” lõpetab kirikuõpetaja Üllar Salumets.