Paanikaks pole põhjust

Viimastel aastatel on jõudnud põhikooli ja gümnaasiumisse madala sündivusega aastakäikude noored, mistõttu on valitsus sattunud paanikasse, tõmmates kokku avalikke teenuseid, sealhulgas koolitusteenust. Paanikaks pole aga põhjust, sest sündivus kukkus küll nõukogude aja lõpu ja laulva revolutsiooni aastatega võrreldes kaks korda, aga sealt edasi on püsinud stabiilsena.

Valitsuse paanika on ühelt poolt põhjendatud, sest viimastel aastatel on nii põhikooli kui gümnaasiumide õpilaste arv kaks korda kukkunud. Eriti teravalt paistab kukkumine silma maapiirkondades, kaasa arvatud Võrumaal, kuna erinevalt Tallinnast ja Tartust ning suurte linnade äärsetest valdadest pole maapiirkondadesse suurt sisserännet toimunud. Üleüldise paanika taustal võib mõista ka seda, miks otsustas valitsus vähendada põhikoolide, gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste arvu. Teatud arv õppeasutusi tuli kinni panna, et tagada piisav õpilaste arv ülejäänud koolides. Teiselt poolt on märke, et teenuste kokkutõmbamisega on liiale mindud. Elanike arvu vähenemine ei tähenda kaugeltki seda, et maapiirkonnad päris välja surevad. Seetõttu pole päris põhjendatud Hansapanga endise juhi Indrek Neivelti ajakirjanduses avaldatud märkused, et maale ei jää varsti alles midagi muud kui toetusraha eest ehitatud kiigeplatsid ja kergliiklusteed.

Üks näide selle kohta, et tunneli lõpus paistab valgus ja et need pole läheneva rongi tuled, on fakt, et Võru vallas napib lasteaiakohti, mistõttu investeerib vald üle miljoni euro selleks, et luua juurde poolsada lasteaiakohta. Ehk teisisõnu ei erine olukord Võrumaal oluliselt olukorrast Tallinna naabervaldades. Nagu näitab viimase aja trend, on tööealise elanikkonna suurus maapiirkondades tõusuteel ja Tallinnas kahanemas. See tähendab teisisõnu, et noored inimesed asuvad elama maapiirkondadesse, kus on lastele paremad kasvutingimused, ja pealinna jäävad elama peamiselt vanemad inimesed, kel maal toimetulekuks napib energiat. Kõnekas on fakt, et läinud nädalal sündis Võru haiglas lausa 12 last.