Kui möödunud aastal oli Reformierakonnal vaid üks nii-öelda teisitimõtleja, Silver Meikar, kellega oli erakonnal lihtne arveid õiendada, siis nüüd sünnib uusi meikareid suisa iga päevaga, nagu oleks nad kusagilt paisu tagant valla pääsenud. Esimene pääsuke oli sel aastal Reformierakonna juhatuse liige ja europarlamendi saadik Kristiina Ojuland, kes süüdistustele vastates ei keeranud alandlikult teist põske ette ega läinud puhkama, nagu see seni on kombeks olnud, vaid põrutas vastu ning teatas, et soovib ise erakonna juhiks kandideerida.

Veelgi enam, viimastes intervjuudes on ta väljendanud arvamust, et Reformierakonna allakäik sai alguse pärast Andrus Ansipi valimist erakonna juhiks ja et erakonnale peaks kiiresti uue juhi leidma. See on väga julge sõnavõtt, eriti kui arvestada Reformierakonna juhi Andrus Ansipi harjumust oponentidega karmilt arveid õiendada. Ühtlasi näitab Ojulandi väljaöeldu, et rahulolematus erakonna juhiga on kestnud pikka aega.

Ojulandi ja Ansipi omavaheline kemplemine on selge titaanide võitlus, kus pole ette näha „viiki” jäämist. See on mäng, kus üks neist jääb peale ning teine peab alla vanduma ja oma kaotust tunnistama. Ansipil on selles võitluses kasutada Eesti sisepoliitilised relvad nagu erakonna enda aparaat ja jõuametkonnad. Erakonna aparaat niidab üksteise järel jalust Ojulandi poolehoidjaid. Märk jõuametkondade võimalikust sekkumisest erakonna siseellu on erakonna Lääne-Viru endise arendusjuhi Taimi Sambliku seletus, kus ta ütles, et kohtumisel maakonnaorganisatsiooni juhi Kristiina Ojulandi ja maavanema Einar Vallbaumiga „pandi raadio ragisema, telefonid kotti ja auto pakiruumi”.

Ojulandil on kasutada oma positsioon ja sidemed Euroopa Liidu ametkondades, mida ta on intervjuudes ähvardanud kasutada. Lisaks on Ojulandi käsutuses mitmed tuntud reformierakondlased nagu tema nõunik Anu Kikas, Võru tüdruk, kes on välja öelnud, et on tugev Lõuna-Eesti naine ja peab vastu. Kikase tublile tegevusele võlgneb Reformierakond osa oma senisest edust Võrumaal.