Jahmatab, millise jultumuse ja endastmõistetavusega mõned isikud omastavad võõrast vara ning vargusega vahele jäädes jääb õigust ülegi.

Viis, millega Kalmuse tänava elanikud Indrek Klampe ja tema naaber Meelis Raam linna maad hõivasid, ei ole midagi muud kui vargus. Teatavasti on vargus kriminaalkorras karistatav, aga nagu Eesti elu tihtipeale näitab: kui sa suurelt ja häbematult varastad, siis ei juhtu sinuga mitte midagi. Siis on see kellegi teise probleem.

Võib vaid oletada, milliseid imetrikke peab tegema Indrek Klampe äi, Riigikogu liige Ülo Tulik. Ta peab rakendama kõiki oma poliitilisi sidemeid ja tutvusi, et väimees saaks ebaseaduslikult hõivatud maad edasi kasutada. Lihtinimene oleks pidanud oma aiad ja kuurid võõra maa pealt ammu ära koristama, Riigikogu liikme lähisugulane võib kõik alles jätta. Olgem ausad, Klampest ei saanud jagu isegi Võru linn, nii et ametnikud peavad Klampe, Raami ja veel mõne ülbe tegelase jaoks kehtestama eraldi detailplaneeringu ning kasutama maksumaksja raha selleks, et varastatud asi enam varastatud välja ei paistaks. Te loete õigesti: sellised asjad ei juhtu mitte kusagil Zimbabwes, vaid Eesti Vabariigis, Võru linnas.

Linnalt maad varastanud isikud said oma tegevusega hulga ebaseaduslikku tulu. Kui maa hind ja maamaks kokku arvutada, ulatub summa vanas rahas peaaegu miljoni kroonini. Pole siis ime, et nii Riigikogu liikmel Ülo Tulikul kui ka väimeespojal jätkub raha, et käia kohut ajalehega, kes paljastas nende tegevuse seoses Mõniste valla uue sotsiaalmaja ehituskonkursiga. Tsiviliseeritud riigis on kombeks: kui kõrgel positsioonil poliitik sellise asjaga vahele jääb, siis ta vähemalt palub vabandust, kui ei astu oma ametikohalt tagasi. Eestis aga kasutatakse maksumaksja raha selleks, et oma tegevuse kinnimätsimiseks kohut käia. Ajakirjandusega kohutkäimine pole omane ainult Tulikule. Sellise kõrvalharrastuse on praeguseks leidnud suurem hulk kõrgeid poliitikuid. Pole siis ime, poliitikute maine rahva silmis rekordmadalale on langenud.